Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 18. juuni 2014

"Halloween" (1978)

Ma armastan Rob Zombie filme ja jään igavesti tema "Halloweeni" ja tolle vihatud järje eestkostjaks, aga vahest tegi ta vea, püüdes selle peletisliku tapja Michael Myersi loomust põhjendada. Kontekst on tavaliselt tervitatav, aga 1978. aasta "Halloween'is" teeb ta just nõnda kummastavaks tõsiasi, et on täiesti tavaline inimene, kellest saab seletamatul põhjusel kurjuse kehastus; näotu ja hääletu koletis, kes hiilib maalilise Haddonfieldi äärelinnas ja plaanib pahaaimamatuid tütarlapsi roimata. Jah, ka Zombie "Halloween'i" filmide Michaeli kõiki motiive ei saa ratsionaalselt seletada, kuid ainuüksi eeldamine, et tema sadistlikud tungid võivad olla tingitud halvast kasvatusest, vihjab Zombie suutmatusele mõista, mis selle tegelase juures algupäraselt nii köitev on... või siis on tal lihtsalt teistsugune arvamus. Et klassikaline "Halloween" on teadupärast üks esialgseid slashereid, kujundas see paljud žanri stambid — ka siin langevad terariista vibutava maniaki ohvriks seksuaalselt vabameelsed ja marihuaanat armastavad neiud —, kuid antud film pole kaugeltki nii maitsetu ja küüniline kui selle lugematud jäljendused. Filmis on küllaga kütkestavaid plaane Haddonfieldi avenüüdest, kus tontlikku maski kandval psühhopaadil on end veidralt lihtne varjata, ja pinget ei loo algselt mitte graafilised mõrvastseenid, vaid Laurie paranoiline aimdus, et keegi võib teda jälitada; ehkki nii suur osa filmist on täidetud stseenidega, mis kujutavad tema ja sõbrannade rutiinset igapäevaelu, on see nõnda kaasakiskuv tänu teadmisele, et Michael võib olla peidus ükskõik millise läheduses asuva heki, puu või nööril rippuva valge lina taga, ja legendaarseks saanud kõhe muusika rõhutab seda järjepidevalt. "Halloween" pakub, et koletised on tõepoolest olemas, tutvustades seejuures lapsi, kelle jaoks see on möödapääsmatu fakt — korduvalt tegelevad nad narrimisega, tuletades üksteisele meelde, et kuskil luurab niinimetatud boogeyman. Ja seda masinlik Michael ongi, mis teeb ta nii hirmuäratavaks. Süütu Laurie vastandub temale suurepäraselt. Kõigest 325 tuhande dollari suuruse eelarve juures on "Halloween" väga osavalt lavastatud, andes tõestust John Carpenteri oskusest minimalismi ja eelarvest tulenevaid piiranguid targalt ära kasutada — raske uskuda, et sama mees tegi paarkümmend aastat hiljem niisuguse rõika nagu "Ghosts of Mars". "Halloween" on igatahes üks õudusfilmidest, mille puhul teatav rudimentaarsus on plussiks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar