Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 8. juuni 2014

Henry Rollins - "The Portable Henry Rollins"

Käesolevasse teosesse on kogutud katkeid kunagise punkari Henry Rollinsi raamatutest, millest esimene nägi ilmavalgust üheksakümnendate alguses. Ansambli Black Flag vokalistina tuntuks saanud Rollins on nüüdseks enam-vähem kõigega tegelenud: musitseerinud, kirjutanud (sh luulet), näidelnud, oma tele- ja raadiosaadet juhtinud, avalikult esinenud, küllaga reisinud jpm. Tätoveeringud, atleetlik füüsis ja lihtne riietus kipuvad varjama, et tegemist on erudeeritud, motiveeritud mehega, kes ei võta hetkekski hoogu maha, et hinge tõmmata (mis ühtlasi on tema produktiivsuse põhjuseks), nii et tema loominguga on mõtet tutvuda. Enamik on teda ilmselt silmanud odavates õudusfilmides, kuid Rollinsi reaalne väärtus seisneb suhteliselt segase elu jooksul omandatud kogemustes-teadmistes, mida ta valdavalt kirjutiste ning populaarsete esinemiste teel lahkelt jagab, tehes seda põhimõttekindlalt ja tähelepanelikult. Nagu "The Portable Henry Rollins'i" sissejuhatusest ilmneb, hakkas mees muusikukarjääri alguses mõtteid üles tähendama ning koondas need ühte kompaktsesse teosesse, millest trükkis omal jõul väikese tiraaži. Olles mõnisada koopiat oma seljakotist maha müünud, lõi ta ettenägelikult enda sünnikuupäeva järgi nimetatud kirjastuse 2.13.61 Publications, mis kujunes üpris edukaks. Nüüdseks on Rollins välja andnud terve hulga raamatuid, millest kõik ei ole enam sugugi nii kergesti kättesaadavad, nii et antud valimik pakub mugavat võimalust tema kirjatööst ülevaade saada. Valdavalt täidavad raamatu lehekülgi mõtisklused üksildusest ja olemisest, millest suurem osa paberile pandud siis, kui mees bändiga tuuritas, aga kõige varasemad tekstid pärinevad ajast, kui mees oli veel jäätisekioskis töötav tühi koht. On ka lühijutte ja raevukat luulet, mis pole ehk kõige parem (omal moel tundeküllane küll, aga maru monotoonne kuidagi), ent üldiselt panid tekstid oma aususes ja tooruses hoolima-huvituma ning äratasid empaatiat. Eks Rollinsi mõtted ole küll see, mida nii mõnigi nimetaks vägivaldse meeleoluga emotsemiseks, kuid see on omamoodi hariv ja lausa tervendav. Märkasin Goodreads'is arvustusi sirvides, et nii mõnigi on leidnud mehes hingekaaslase. Saan sellest täiesti aru, sest neid ülestähendusi lugedes võib tõesti peeglisse vaatamise tunne tekkida. Igast koolist (või lausa klassist) leiab mõne introvertse nooruki, kes eelistab kõigist eraldi istuda ja mitte kellegagi rääkida, et selle asemel salamisi mõnda odavasse vihikusse kirjutada... ja nii hästi, et mõte nende kirjutiste jäämisest sinna vihikusse tekitab kurbust. No vot, lugeda antud kogumikku ongi nagu lugeda mõnda niisugust vihikut... lihtsalt autor on üsnagi tuntud. Ja kui see kogumik niisugusele noorukile kätte suruda, kujuneks sellest kiiresti ta isiklik Piibel. Kuulasin ka paari plaati: Rollins Bandi "The End of Silence'it", mida tingituna enda ükskõiksusest punkmuusika suhtes ma väga nautida ei osanud, ning "Black Coffee Blues'i", millel Rollins loeb enda samanimelist raamatut.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar