Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 10. juuni 2014

"Maleficent" (2014)

Vahest on kellelgi veel mingisugune mälestus filmist nimega "Snow-White and the Huntsman", mille (minu meelest ainsaks) tugevaks küljeks oli kuri kuninganna Charlize Theroni kehastuses, kuid kahjuks oli viimase osakaal nukralt väike. Tundub, et halbade muinasjututegelaste mängimisse suhtutakse väga kirglikult, nii et ilmselt ei šokeeri ma kedagi, kui kiidan heaks ka Angelina Jolie osatäitmise "Maleficent'is". Ja mis kõige etem: kuna Maleficent on filmi südameks, on tegelane ootuspäraselt mitmetahuline ja reljeefne, vastandudes seega suurepäraselt arvutite abil loodud haldjariigile, mis visuaalses mõttes võib üheülbalise mulje jätta (vähemalt juhul, kui niisugused kaasaegsed fantaasiafilmid üldse võõrad pole).

Filmi eel näidatud treiler "Transformers: Age of Extinction'ile" ja selles tutvustatud blond bimbo panid mind taas mõtlema selle peale, kuidas nõnda paljudes Hollywoodi filmides — eriti just paljude poolt antikristuseks nimetatud Michael Bay omades — ei ole naised enamat kui lihtsalt kehad. On ju näiteks palju räägitud ka Bechdeli testist, mida läbida jahmatavalt suur hulk tänapäevaseid filme õieti ei suudagi. Sestap on "Maleficent'i" puhul omamoodi teretulnud, et tegemist pole ainult suhteliselt feministliku, vaid koguni meestevaenuliku filmiga. Osaliselt väljendub see Stefani tegelases, kes kohtub tiivulise haldjaga juba siis, kui mõlemad on alles lapsed, ja ehkki Maleficent temasse kiindub, otsustab mees ta ükskõikselt hüljata. Nende järgmine kohtumine leiab aset aastaid hiljem, aga Maleficenti teadmata on Stefanil õelad plaanid: mees lõikab küljest haldja tiivad, mis "Maleficent'i" mõistes võrdub põhimõtteliselt naise viljatuks tegemisega. Tänu sellele kuriteole ja piiritule auahnusele saab härrast türanlik kuningas riigis, kus võim ongi nähtavasti meeste käes. Kolossaalses kuningalossis on küll naisi, kuid nemad kannavad räbalaid ja tegelevad keldrikorrusel ketramisega. Enda teadmata õnnestub Maleficentil need naised päästa, kui paneb kuninga tütrele Aurorale peale needuse, mis näeb ette, et tüdruk end 16-aastaselt vokki näppides vigastab ja surmalaadsesse unne vajub, sest seda kuuldes laseb Stefan kõik kuningriigis leiduvad vokid ennatlikult hävitada. Kõik need sündmused leiavad aset varakult ja kehtestavad põhimõtte, et mehed on õelad ja ahned (mida tegelikult kohe alguses ka sõna-sõnalt öeldakse), kuid film ei tee seda ülbelt ega üleliia märgatavaltki. Igal juhul annab see huvitava nurga, mille alt "Maleficent'i" vaadelda ja selle üle diskuteerida.
Stsenaariumis esineb sellegipoolest probleeme. Stefani tegelane peaks olema paremini lahti kirjutatud, eriti silmas pidades, et mees on vastutav Maleficenti ambivalentse loomuse ning tujuka käitumise eest. Sharlto Copley on tugev näitleja, nii et kuidagi õnnetuks teeb jälle tunda, et talle pole antud piisavalt võimalusi seda ka näidata. Ühtlasi ei seletata näiteks piisavalt konflikti haldjate ja muudele fantastiliste olendite koduks oleva Moorimaa ning selle vahetus läheduses asuva kuningriigi vahel — juba filmi algus reedab, et kuningal on vajadus võlumaa vallutada, aga selle täpsed põhjused jäävad saladuseks. Hiljem tekib seevastu olukord, kus reaalne konflikt üldse puudub, sest Stefan on langenud depressiooni meenutavasse seisundisse ja Maleficent jälle ametis Aurorale ristiemaks olemisega.

Mis puutub aga vampiirilikku Maleficenti: tegu on traagilise ja samas nii kütkestava karakteriga, keda Jolie mängib tõelise pealehakkamisega, tuletades koheselt meelde filme nagu "Girl, Interrupted" või "Changeling", kus näitlejanna kehastas ju samamoodi psühholoogiliselt keerulisi, konfliktseid tegelasi. Ainuüksi selle kriteeriumi alusel söandan nimetada "Maleficent'i" üheks viimaste aastate tähelepanuväärsemaks muinasjutufilmiks, ehkki süžee teatav kohmakus ja viletsavõitu eriefektide paljusus tahtma paneb, et film vanamoelisem oleks. Muuseas, filmi ajal kuulsin enda meelest üht last üle saali uhkelt kostmas: "Ma ei karda!" Veider mõelda, et laps vaatab linateost tundmusega, et see peaks teda kartma panema, ja kuigi filmi sisu arvestades see mõistetav on, kahtlen ma, et see on antud juhul tegelikuks taotluseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar