Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 27. juuni 2014

"Pontypool" (2008) / "The Man from Deep River" (1972) / "Kite" (2014)

"PONTYPOOL" (2008)

Zombifilmide seas on kindlaid pärleid, aga ilmne on, et originaalsusega need reeglina ei hiilga — isegi paljud, mis on reaalselt head, imiteerivad lihtsalt kõige edukamaid-kvaliteetsemaid ja võluvad hea tempo, efektide või näiteks andeka huumoriga. "Pontypool" on nii mõneski mõttes ainulaadne zombifilm (kui seda üldse nii tohib nimetada), kas või selle poolest, kuidas nakkus levib. Tegevus leiab tervenisti aset väikelinna raadiojaamas, kus kohaliku raadiohääle ja tema kolleegide jaoks algab päev nagu iga teinegi; peatselt jõuab nendeni aga reportaaž linnas alanud kaosest, mille põhjustajaks kiiresti leviv nakkushaigus. Pikapeale saab selgeks, et see levib mitte kehavedelike või millegi sellise, vaid inglise keele kaudu. Idee kõlab kohati tõepoolest totrana ja film ei selgita isegi kõige arusaadavamaltki, kuidas viirus täpselt kulgeb, aga vähemalt pakub "Pontypool" nõnda muhedat vaheldust; pealegi annab see filmile mugava ettekäände teha salamisi tähelepanekuid keele paratamatu mõjuvuse kohta. Et me ei lahku kordagi isoleeritud raadiojaamast (mille sisustus on muuseas fantastiline), annavad Pontypooli linnakese olukorrast aimu kõned paanitsevalt püstolreporterilt... ja tuleb öelda, et viiruse levikuga kaasnevaid koledusi kuulda on palju õudsem kuulda kui näha — eks kujutlusvõime ole efektiivsem kui ükski võigas efekt. Sõltumatu õudusfilmi kohta väga kenasti tehtud ja ebatavaliselt jutukas zombifilm. Probleemideks on teatav uimasus ja nürivõitu viimane kolmandik, aga filmi unikaalsuses pole küll kahtlust. Peaosatäitja Stephen McHattie, kes üks andekamaid elavaid karakternäitlejaid, annab filmile palju jumet.

"THE MAN FROM DEEP RIVER" ("Il paese del sesso selvaggio", 1972)

Umberto Lenzi kannibalifilm — üks esimesi žanris, kuhu kuulub ka kurikuulus "Cannibal Holocaust" — jutustab loo pahaaimamatust fotograafist, kes võetakse Tai vihmametsades ühe hõimu poolt vangi ja tehakse orjaks. Metsikud kohalikud suhtuvad temasse kui tühisesse töölooma ja põgeneda tal ei õnnestugi, kuid pikapeale võidab mees põliselanike lugupidamise ning saab isegi naiseks kohaliku iluduse, kelle teeb rasedaks. Idülli ähvardavad aga hävitada kohalikud kannibalid! Pärast filmi lõppu leidsin end mõttelt, et kui see nii palju hea maitse piire ei ületaks, oleks tegemist isegi väärt teosega, sest peategelase areng ja põhimõtete kujunemine on imelikult põnev. Minu jaoks oli "The Man from Deep River" nagu köitev versioon "Avatar'ist" (lugu on igatahes sarnane!) ja kindlasti enamat, kui sellisest žanrist julgeks oodata. Mõistan muidugi, et tegemist on exploitation-filmiga, aga naispeaosatäitja roll võiks olla väärikam; samuti on üle pingutatud loomatappu kujutavate stseenidega, mis on küll lavastatud, aga ei oma loo seisukohalt mingit tähtsust. Muidu ma ehk numbrit ei teeks, aga neil põhjustel jätab muidu üllatavalt humaanne ja dramaatiline linateos pisut labase mulje. Sai vaadatud Rassuga, kes filmist ka enda blogis kirjutas.

"KITE" (2014)

Maitsetu, ebaühtlane ja isegi oma täieliku seosetuse juures üdini etteaimatav põnevik, mille aluseks (kuuldavasti eriti häiriv) anime. Süžees on elemente, mis saaksid teoorias intrigeerivad olla (tegevus leiab aset lähitulevikus või siis alternatiivses reaalsuses, kus tänavaid kontrollivad jõugud ja levib fiktiivne mälukaotust põhjustav uimasti), aga selles esineb ka auke, millest planeedid läbi mahuks. Tagatipuks on film lihtsalt ebakompetentselt lavastatud. Esialgseks režissööriks oli hr David R. Ellis, kes elavate seast paraku möödunud aasta alguses lahkus (aga ometi jõudis ta enne surma valmis teha filmid "Shark Night" ja "The Final Destination"). Miski ütleb mulle, et kui lavastaja poleks muutunud, oleks "Kite" etem, aga selgelt algavad hädad juba kohmakast stsenaariumist. Film ei toimi õigupoolest odava meelelahutusenagi, sest on nii räpane, et tekitab tahtmise kuuma duši alla minna — film kubiseb sadistlikest pedofiilidest, narkaritest ja muust inimsaastast. Kõige tipuks on seda stilistilistel kaalutlustel digitaalselt kõvasti töödeldud, nii et tulemus on igatpidi odav ja kõlvatu. Ja kas film on peale Eesti ja Leedu üldse kuskil linastunud...? Ei tundu küll...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar