Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 17. juuni 2014

"Thanatomorphose" (2012)

Paljudes arvustustes on kirjeldatud seda keeruka pealkirjaga õudusfilmi võrdlemisi sisutühja ja kohati talumatult rõveda, kuid omapärase ning kummaliselt kaasakiskuvana; ühtlasi on seda kõrvutatud sisult üpriski sarnase "Contracted'iga" (minu arvustus), kuid veelgi napimate vahenditega tehtud "Thanatomorphose" on kunstlikum ja kompromissitum, isegi vähem laiatarbekaup kui Eric Englandi turvalisevõitu linateos. "Thanatomorphose" kuulub nende filmide hulka, mis tekitavad kange tahtmise duši alla minna ning mille vaatamine tähendab kohati enda närvide ja kannatuse proovile panemist, kuid — nagu paljud teisedki õudusfilmid, milleni jõuab lõpuks niikuinii ainult spetsiifiline seltskond inimesi — täpselt seda "Thanatomorphose" taotlebki. Ainuüksi esimene kolmandik, mis on üldiselt prii rõvedustest ning peategelast Laurat ja tema eluolu tutvustab, tekitab ebamugavust, sest tema isikupäratus väiksevõitu korteris (kus toimub terve filmi tegevus) on kogu aeg pime, ta liigub tihtipeale alasti ringi ning räägib vähe, isegi temaga voodit jagava noormehega; seksi kujutatakse seejuures igasuguse delikaatsuseta, pigem räpase ja mehaanilise tegevusena. Akti järel piidleb Laura lage kaunistavat auku (vt. postrit), mis meenutab kuju poolest vagiinat ja sunnib seega imestama, kas film on ehk sümbolistlikum kui esmapilgul tundub. Kui neiu mädanema ja selle tulemusel sõna otseses mõttes koost lagunema hakkab, muutub film visuaalselt eriti eemaletõukavaks, kuid aeglane tempo, vähene valgustus ning teatav robustsus muudavad selle kummaliselt köitvaks, ja nagu "Contracted'i" puhul, pakub ainuüksi morbiidne huvi kannatava naise saatuse suhtes piisavalt põnevust. Efektide kvaliteet on siin muidugi esmatähtis, sest kui Lauraga toimuv ei mõjuks ehedalt, laguneks ühes temaga koost ka terve film ise. Mõjub ehedalt küll, kuid mul on tunne, et seda suuresti tänu filmi pimedusele, mis samal ajal võimendab illusiooni, et tüdruk on muust maailmast täiesti isoleeritud. Film mõistab ruumi põhimõtet suurepäraselt. See on tarvilik, sest loogikat väärtustav vaataja hakkaks endalt ruttu küsima, miks naine ei näita üles initsiatiivi minna murega arsti juurde. Kui keegi tema korterisse siseneb, paistab trepikojast uimastav valgus, justkui olekski ülejäänud maailm taevalik ja Laura jaoks ligipääsmatu paik. "Thanatomorphose" on naturalistlik, aga samas mitte küllalt intensiivne body horror neile, kellele meeldib žanrit süvitsi uurida ning on lummatud nt David Cronenbergi loomest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar