Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 3. juuni 2014

"The Fault in Our Stars" (2014)

Varasuvise pisarakiskuja "The Fault in Our Stars" aluseks on John Greeni samanimeline noorsooromaan (maakeeli "Süü on tähtedel"), mis terase huumori ning otsekohese, liigutava süžeega on võitnud miljonite südamed. Lugesin kuuma bestsellerit möödunud aasta alguses ka ise ning pean tõdema, et ehkki noore Greeni intellekt ning pädevus prosaistina ei jäänud mulle märkamatuks, ei puudutanud see hell armastuslugu mind nii palju kui ma ehk lootnuks, mis muidugi tähendab, et mul ei olnud ka käesoleva filmi suhtes teab mis kõrged ootused — tean, et kõik Greeni jumaldavad noored neiud otsustasid juba siis, mida ja keda filmis näha tahavad, kui alles peaosatäitjaid valiti. Miski ei saa muuta mu esialgset arvamust, et tegemist on küllaltki ebaoriginaalse looga, mis sest, et see pole jaburalt hale nagu suurem osa analoogseid. Kui saaksin kümme senti iga korra kohta, kui näen mõnd eriti nutust draamat surevast vähihaigest, oleksin ma praegu selle postituse kirjutamise asemel päikeselises Sitsiilias ja vuraksin Aston Martiniga ringi või tõmbaksin prostituutide ahtrilt kokat. Kahjuks kuulub "The Fault in Our Stars" raamatute hulka, mille võlu seisneb suuresti selles, kuidas peategelasi vaimusilmas ette kujutad.... ja filmiversioon ilmselgelt niisugust luksust ei luba. Mis kõige halvem: enesekindlat Augustust mängiva Ansel Elgorti ja südikat Hazel Grace'i mängiva Shailene Woodley vahel ei ole isegi erilist tõmmet, ehkki natuuri poolest sobivad need tegelased suurepäraselt kokku. Nad ei ole piisavalt palju teineteise embuses, et see väga veenev oleks, kui nad lõpuks impulsiivselt armastust avaldama kukuvad, nii et lõppkokkuvõttes jääb film kuidagi pinnapealseks ning õhukeseks, millest on kahju, sest see lugu on enamat kui lihtsameelne love story.
Süü ei ole aga niivõrd filmi tähtedel (Elgort on tegelikult nii karismaatiline, et kui ta "Twilight'i" filmides Jacobit mänginuks, oleksid need kordades talutavamad), vaid režissööril, kes algajana pole oma tööd kuigi julgelt teinud. Enamgi veel, jääb mulje, nagu ta poleks suutnud loos sisalduvat filosoofiat enda jaoks korralikult lahti mõtestada või seda õieti mõistagi, mistõttu võib tekkida küsimus, mida kõik need väikesed tarkused õieti tähendama peaksid, ja raamatu meeldejäävamad laused nagu "The existence of broccoli does not in any way affect the taste of chocolate" või "My thoughts are stars I can’t fathom into constellations" ei kõla filmis üldse. Green ise on filmiga kindlasti rahul, sest kui ma õigesti aru olen saanud, veetis ta võtteplatsil väga palju aega ning oli suhteliselt kontrolliv. Näha on, et ekraniseeringu tegemisel on mõeldud kõikidele võimalikele inimgruppidele: neile, kes Greeni raamatut südamest armastavad; neile, kes on teost lugenud, ent ei tunne selle suhtes vaimustust (nagu see noorhärra siin), ja neile, kes Greeni ega romaaniga üldse tuttavad ei ole. Aga kui parafraseerida Bill Cosbyt, siis üks lihtsamaid viise ebaõnnestuda on üritada kõigile meele järele olla. Usun, et kui on mõni raamatu fänn, kes kinosaalist pisaraid valades väljub, siis on need pisarad tingitud pettumusest. Eks kõik tea, et raamat on alati parem kui film (ainsateks eranditeks on minu meelest "Breakfast at Tiffany's" ja "Fight Club").
Ja see pole küll filmiga seotud, ent teen siiski hoiatava märkuse: pärast seda, kui kohvik Energia kõrval asuv Turkebab sai uue juhatuse ning nime, on sellest saanud ilmselt jubedaim söögikoht kesklinnas. Oleks siis probleem ainult kohutavas teeninduses (on selge, et ühelgi töötajal pole sellel alal mingisugust kogemust), aga suhteliselt eemalepeletav on ka näha, kuidas friikartulite taldrikule tõstmiseks kasutatakse paljaid käsi. Ja ma pole mõni snoob, kes nõutab ideaalseid sanitaarseid tingimusi. Kujutate ette, kui McDonald'sis kasutataks kühvli asemel lihtsalt käsi? Ja kui see jääb mu viimaseks postituseks, siis võite arvata, et Türgi maffia on mu kätte saanud ning annab mulle mõnes pimedas keldris elektrišokke.

1 kommentaar: