Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 26. juuni 2014

"Transformers: Age of Extinction" (2014)

Et "Transformers: Age of Extinction'i" näol on tegemist neljanda osaga juba ammu väsimuse märke näitama hakanud ja teadupärast mitte kõige intelligentsemat tüüpi sarjas, olid mul filmi suhtes muidugi teatud eelarvamused. Pean samas tõdema, et mina olen selle frantsiisi suhtes alati suhteliselt apologeetiline olnud — ma küll mõistan, miks seda on süüdistatud nii rassismis ja seksismis (tõepoolest, Michael Bay on suutnud luua väga kenakese pildi sellest, kui õudsed on tema väärtushinnangud) kui lihtsalt lärmakuses, aga vahest on kriitika veidi liialdatud... Igal juhul on minu jaoks Disney "Pirates of the Caribbean'i" seeria (mis, taevas tänatud, enam vist ei jätku) kordades allergeensem. Kui ma pean valima Optimus Prime'i ja suure hädakisa saatel kosest alla hüppava Jack Sparrow vahel, jään mina kindlaks esimesele, thank you very much.

"Transformers'i" puhul on minu jaoks kõige frustreerivam olnud üle mõistuse infantiilne huumor, mis tundub alati punnitatud ja koguni mõnitav (mäletate seda uskumatult labast "I am directly below... the enemy's scrotum!" kildu "Revenge of the Fallen'ist"?), nii et minu jaoks osutus "Transformers: Age of Extinction'i" puhul eriti positiivseks, et sellest on põhimõtteliselt loobutud. Muus osas on film aga tehtud täpselt sama retsepti järgi, mis eelmisedki, nii et keda need ninatargad rauakolakad endiselt vaimustavad, saab filmist korraliku rõõmusüsti kätte küll. Seeriasse püütakse värskust tuua uute tegelastega: tiirase Sam Witwicky, tema pruudi ja napaka perekonna asemel on nüüd eraklik insener Cade Yeager (kas pole mitte äge nimi?) ja tema teismeline tütar Tessa, kes elavad maalilises Texase farmis. Mees veedab päevi töötoas, lootes tulla lagedale mõne ägeda otstarbeka leiutisega, mis päästaks ta rahalisest kitsikusest. Tema elus lendab kõik aga korraga segamini, kui omandab veoki, mis osutub mehe jahmatuseks Optimus Prime'iks — tagaotsitavaks autobotiks, kes ühes kaaslastega tükk aega eksiilis olnud. Sellest algab pöörane (ja valdavalt seosetu...) teekond, mis kulmineerub Hong Kongis; seal teevad etteaste ka kolossaalsed dinobotid — erilised transformerid, kes pole enamat kui ebaerutav katse "Age of Extinction'ile" natuke vürtsi lisada.
Cade'i kehastab Hollywoodi täht, kes sobib nii ideaalselt Einsteini kummardava leiutaja rolli: Mark Wahlberg. Kuna tal pole siiani õnnestunud vabaneda uimasest ilmest, mis jätab mulje, nagu ta üritaks samal ajal mõnd sõna meelde tuletada ja salaja puuksu lasta ega jäta temast seega kõige nutikamat muljet, on talle vahepeal kanda antud prillidki, aga üldiselt ei oma see nagunii tähtsust, sest suurema osa ajast lidub Cade ringi, stripparit meenutav tütar ja tolle ralliässast boyfriend sabas ning pirakas kahur käes, ja aitab autobotidel ära hoida inimkonna hukku. Igast populaarsest viimaste aastate ulmefilmist ideid laenav süžee on äärmiselt segane — viis, kuidas Cade seotakse CIA ja transformeritega, on eriti kohmakas — ning dialoog oma konkreetsuses nii puine, et mind ei rabaks uudis, et stsenarist on ajukahjustusega või lausa ainurakne. Et sarnaseid probleeme leiab vähemal või rohkemal määral igast "Transformers'ist", ei ole mõtet "Age of Extinction'it" sellepärast ülemäära hukka mõista... oleks iseenesest hea, kui vigadest õpitaks, aga kuni need filmid miljarditesse ulatuvaid summasid tegijate taskusse poetavad, ei soostu nad ilmselt tunnistamagi, et kuskil mingeid vigu on. Siinkohal peab hoiatavalt märkima, et tegu on pikima "Transformers'iga" seni, nii et kui sul peaks olema eriti madal valulävi, võib filmi kestus sind tundma panna, nagu Optimus Prime oleks su oma suure mõõgaga ära vägistanud.
Samas ei ole "Age of Extinction" kaugeltki nii ängistav kui näiteks "Dark of the Moon", mille viimane kolmandik on kirjum kui Jackson Pollocki maal. "Age of Extinction'i" tegelastelgi on sama palju sügavust kui porilombil, aga vähemalt pakuvad uued näod natukenegi vaheldust. Cade'i ja Tessa vahekord seisneb selles, et tütar on põhimõtteliselt isale isiklikuks assistendiks ja hoolitseb tema eest, samas kui isa kaitseb teda eranditult. See isa-tütre suhe on juba algusest pinnapealne ja vähearendatuks see jääbki, aga kui mängu tuleb ootamatult Tessa kurjakuulutav peika, kellest Cade'il aimugi ei olnud, muutuvad inimsuhted vähemalt natuke lõbusaks.

Tessa on loo seisukohalt täiesti tähtsusetu tegelane; enamasti pole sel napis riietuses nukul suurt midagi teha peale enda jalgade, kannikate ja rindade demonstreerimise, mis tõestab järjekordselt Michael Bay erakordselt küünilist arusaama, et vastuvõetavas suvefilmis peaks naispeaosatäitja eesmärk olema poisse ilastama panna. Nicola Peltz täidab kõnealust eesmärki normaalselt, kuid ei konkureeri eelkäijatega — neiu pole nii vastupandamatult seksapiilne kui Megan Fox või kütkestavalt õrn nagu modell Rosie-Huntington Whiteley, kes teadupärast "asendas" Fox'i "Dark of the Moon'is". Kui Tessa kleebib end ilmetu peika külge, kangastuvad kohe Gillette'i reklaamid; kui tüdruk millegi või kellegi eest usinalt põgeneb, on kaamera paigatud nõnda, et vaataja saaks täpse ettekujutuse tema rindade suurusest ning kujust. Tüüpiline.
Kindlasti võib õnnestunuks pidada, kuidas "Age of Extinction" läheneb transformeritele... ja see on väga oluline, sest nemad on ju selle spektaakli süda ja hing. Seekord on transformereid väiksemas koguses ja igaühel neist piisavalt distinktiivseid tunnuseid, et oleks kohe aru saada, kes on kes. Kuna inimeste ja autobotide suhted on muutunud kehvaks ning viimased on selle tagajärjel pidanud peitu pugema, pole nad enam pooltki nii koostööaltid ning käituvad senisest temperamentsemalt ja isemeelsemalt (eriti Bumblebee). Autobotide tagakiusamine ja sellest johtuvad tunded loovad pinge, mis dramaturgiliselt on üllatavalt kasulik, aga film ei vaevu metallikolakate humaniseerimisega üleliia vaeva nägema, asetades nad selle asemel ükskõikselt lahinguid pidama nii massiivsele kosmoselaevale kui Hong Kongi. (Muide, poleks kunagi arvanud, et ma saan samas lauses kasutada sõnu "autobot" ja "dramaturgiline".) Kosmoselaeval toimuv osutus kõige huvitavamaks; üsnagi kenasti jäid meelde interjöör, mille disain meenutas meie seast hiljuti lahkunud H. R. Gigeri loomingut, ja laeval pesitsevad kosmilised eluvormid, kes püüavad oma lägaseid kombitsaid Tessale püksikutesse saada. ;) Tjah, "Age of Extinction" ei uinutanud mind magama nagu "Revenge of the Fallen" (kinosaalis! keset filmi suurimat lahingut!) ega pannud kella vaatama nagu "Dark of the Moon", aga kahjuks oleks ka liialduslik väita, et see on eriline samm edasi.

AUTOD MUUTUVAD ROBOTITEKS!!!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar