Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 25. juuni 2014

"Under the Skin" (2013)

Kogemus on näidanud, et kõige erilisemad ja seega vaatamisväärsemad on just filmid, mis tekitavad palju lahkarvamusi, nii et umbes viimase poole aasta jooksul, mil "Under the Skin'i" kohta sai lugeda-kuulda kõikvõimalikke arvamusi (filmi hakati festivalidel näitama juba tükk aega tagasi), kasvas muudkui mu isu seda üdini müstilist ulmekat näha. Nagu arvata võis, on "Under the Skin" tõepoolest eriline; kummastav ja läbinisti nõiduslik väike linateos, mida pole võimalik õieti seletada või määratleda. Tõsi, see pole kaugeltki täiuslik, kuid vähemalt töötavad puudused mõnes mõttes filmi kasuks. "Under the Skin'i" südameks on mõistagi üllatavalt bravuurikas Scarlett Johansson, kes hoiab ainuisikuliselt filmi koos, nii et täiesti teadlikult on talle usaldatud vastutusrikas ülesanne.

Üldsus tunneb seda euroopalike tunnustega sekspommi loomulikult Hollywoodi blockbusteritest; alles mõne kuu eest võis teist näha kannikate välkudes Captain Americal sabas sörkimas ning kurikaeltele säru tegemas. Johansson on muidugi karjääri käigus töötanud ka päris nimekate ja hinnatud lavastajatega nagu Woody Allen, Cameron Crowe ja Brian De Palma ning näidanud, et tema väärtused ulatuvad välimusest kaugemale, aga näitlejatarina on see tema radikaalseim ettevõtmine seni. Rännata jahedale Šotimaale, kus räägitakse täiesti arusaamatut inglise keelt ja kus ainsaks meelelahutuseks on magnetoola, osalemaks arthouse-filmis, mille lavastaja (Jonathan Glazer) pole muuhulgas just ülemaailmselt tuntud?

Pagan teab, kas neiu lähtus intuitsioonist, tahtis kangesti just Glazeriga töötada või ihkas lihtsalt vahelduseks midagi täiesti riskantset ja teistsugust teha (kindlasti peitub vastus mõnes intervjuus), aga see veider väike temp tasus selgelt ära, sest partnerlusest sündis vägagi omanäoline ja, uskuge mind, pööraselt kummituslik film, mis ei olegi massidele mõeldud. Samas ei püüa see ka meelitamise huvides vägisi provotseerida või šokeerida, mis sest, et filmi on nii palju reklaamida aidanud muidu konservatiivse peaosatäitja otsus end osades stseenides paljaks kiskuda. Näitlejatar on selles rollis hämmastavalt adekvaatne, mõistes täielikult, kuidas mängu tuua kehakeelt ning miimikatki (mis tegelase loomuse seisukohalt ongi oluline), nii et ainuüksi tema teeb filmi dünaamiliseks.
Tähelepanu väärib eriti aga režissöör Jonathan Glazeri otsus kasutada filmis ka inimesi, kes pole tegelikult näitlejad; mees andis Johanssonile ülesandeks suhelda võhivõõrastega ning filmis kõike piilukaameratega. Tulemusena sisaldab film autentseid vestlusi suvaliste meestega, kes tol hetkel aimatagi ei osanud, et täidavad osi filmis, kus mõistatuslik naine, kelle täpset olemust ja motiive ma siinkohal reetma ei hakka, suvalistele küüti pakub. Miks ma kirjutasin, et filmi puudused töötavad selle kasuks? Noh, juba "Under the Skin'i" alguses on hulk kirjeldatud meetodil üles võetud stseene ja ausalt öeldes pole need olemuselt kaugeltki kunstilised.

Kuna sel hetkel pole tegelasest veel vähimatki aimu ja alles hakkab harjuma mõttega, et Hollywoodi beib Scarlett Johansson mängib nii iseäralikus Euroopa ulmekas, viivad need stseenid mõttele, et vaatad hoopis mõnd "Jackass'i" episoodi, kus Johansson on palgatud võõraid ninapidi vedama. See justkui takistab filmi süveneda, aga mida aeg edasi, seda selgemaks saab, kui intelligentne oli Glazerist niisugust taktikat kasutada, sest korraga sulavad ebamaine ja täiesti reaalne üheks nägusaks, aga ebamugavusttekitavaks tervikuks kokku. Lõppude lõpuks polegi aru saada, millised stseenid on lavastatud, millised mitte (ja minu jaoks oli selle üle juurdlemine osa vaatamise põnevusest). Nõnda ongi tulemuseks mõnevõrra kohmakas, aga jäägitult kõhe perifeerias filmitud mõistulugu, millele annavad jumet sporaadiline koledus, lummav helitaust ning igasugu eripärased stilistilised valikud, mida lihtsalt tihti ei kohta. Michel Faberi raamatu kõrval (mille arvustust saab lugeda siit) on film muidugi küllaltki pealiskaudne, kuid usutavasti oli tark otsus hoiduda liiga suurt tükki hammustamast ning jätta loo esialgse autori äärmuslikumad ideed realiseerimata — vastasel juhul kukkunuks see ehk ülemäära pretensioonikas välja. Ma pole filmiga sada protsenti rahul, aga samas ei kujuta ma ka ette, mida sellelt veel õieti nõudma peaksin. Eelistan niiehknaa ainukordset puudustega filmi täiuslikule filmile, millesarnaseid juba korduvalt nähtud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar