Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 11. juuni 2014

"Willow Creek" (2013)

"Willow Creek" on järjekordne found-footage stiili rakendav õudukas, mille keskmes noorpaar, kes suundub Bigfooti otsinguil paika, kust pärit kurikuulus Patterson-Gimlini film. Vaatama tõmbas tõsiasi, et filmi taga on mainekas kultusrežissöör Bobcat Goldthwait, kes näiteks tunnustatud teravmeelsete komöödiate "World's Greatest Dad" ja "God Bless America" autoriks — nende kahe filmi eitamatu nutikus sundis mind ennatlikult uskuma, et Goldthwaiti lähenemine nii ülekülgsele žanrile on kuidagigi ebakonventsionaalne. Kas või ülesehituselt on "Willow Creek" ometi küllaltki triviaalne "The Blair Witch Project'i" imitatsioon, mille teemagi ei ole köitev, kui olla näinud näiteks "The Lost Coast Tapes'i" või lugenud mainitud Patterson-Gimlini filmi kohta, mille tausta "Willow Creek'i" tegelased alguses uurivad.

Sissejuhatava osa igavus pani mind nii usinalt fantaseerima, et leidsin mõttes oma 50 huvitavat uuenduslikku viisi, kuidas found-footage formaati ära kasutada. Miks mitte näiteks... kellegi videopäevikud tulevikust? Kui pahaaimamatud peategelased aga metsa jõuavad ja seal telgi üles seavad, muutub film üllatavalt pingeliseks — kiidan kogu hingest üht ainsast kaadrist koosnevat stseeni, kus telgis romantilist hetke nautiv paarike järsku kummalisi hääli kuulma hakkab. Kuigi tegemist lihtsa stseeniga, teevad iseäralike heliefektide kasutamine haudvaikuse taustal ning aeglane tempo selle nii ärevusttekitavaks, et stseeni saaks mugavalt esitada asitõendina juhtudest, kus found-footage žanr võib kõikvõimalike piirangute kiuste tõeliselt efektiivne olla. Ammu ei ole ma näinud niisugust minutitepikkust närvesöövat stseeni, kus pinge muudkui tõuseb ja tõuseb. Kahju, et sama entusiastlikuks ei muuda ülejäänud film, mis juba tüütult pika sissejuhatuse pärast esiletõstmist ei vääri. Soostun aga tunnistama, et olemasolevatest "The Blair Witch Project'i" lugematute jäljenduste seast on "Willow Creek" üks väheseid, mis vähemalt efektiivne on, suutes pelgalt sarnase ülesehituse juures samamoodi küüsi närima panna. Isu telkima minna võib film tõepoolest mõneks ajaks ära võtta. Bigfooti olemasolus ei maksa küll kahelda... ja siin on tõestus. Goldthwaiti "World's Greatest Dad'i" soovitan!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar