Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 4. juuli 2014

"Ahvide planeedi" retrospektiiv (2. osa)

"CONQUEST OF THE PLANET OF THE APES" (1972)

(Arvustus on ilmselt segasevõitu, kui nende vanade filmidega ise tuttav pole. Vabandust!) Seeria neljas film heidab kohati päris absurdseid ideid appi võttes valgust sellele, kuidas sai alguse katastroofiline konflikt, mis kulmineerus inimeste orjastamisega arenenud ahvide poolt, nii et viiest vanast filmist on sel kõige rohkem ühiseid jooni kaasaegse "Rise of the Planet of the Apes'iga". Ahvide ülestõusu asjaolud on vanas ja uues seerias küllaltki erinevad. Ausalt öeldes mõjuvad need viimases vähe usutavamalt, ehkki mind pole suudetud uskuma panna, et primaadid suudaksid isegi suurema intelligentsuse juures reaalselt inimesi sõjas võita. Vähemalt vanades filmides põhjustab inimrass oma hävingu lõpuks mõtlematult ise, algatades tuumasõja ja sillutades heale uuele ahvidele ilmale niiviisi teed. Taas on häiriv, kui küüniliseks on kõik inimtegelased kirjutatud, aga sedapuhku teenib see kindlat eesmärki: intelligentsel, kõneleda oskaval ahvil Caesaril kujuneb soov revolutsiooni algatada, kui näeb pealt ja kogeb ka ise julma represseerimist. Vanas seerias on fundamentaalne tähtsus ka ajas reisimisel ja paraku on see tekitanud minu jaoks ühe suure küsimärgi... võib-olla ma lihtsalt ei mõista seda paradoksaalset "iseenda tuleviku loomise" kontseptsiooni. Kohati kipub nende "Planet of the Apes'i" filmide loogika igatahes puudulik olema... vahest polnud neil eelarvet, et seda muretseda. Aga kui mõned pastakast välja imetud ja seega ebaveenvad plot device'id välja jätta, on film dramaatilisem ning põnevam eelmisest. Veidi üheplaaniline küll, aga mikroskoopilisest eelarvest hoolimata seikluslik linateos kahte tüüpi metslaste vahelise apokalüptilise sõja algusest. Järgedest ehk parimgi.

"BATTLE FOR THE PLANET OF THE APES" (1973)

Vana seeria viimane film, mis kujutab tuumasõjajärgset ahvide domineeritud maailma, tundub eriti tarbetu — midagi uut sel juurde lisada pole ja "Conquest'i" lõpp oleks niikuinii oma kurjakuulutavuses sarjale tähendusrikka punkti pannud. Varasematel jagudel on ka omad puudused, mida ma juba välja toonud olen, aga vähemalt pole need vaimuvaesed või igavad. Peale tarka peaahvi Caesarit kehastava Roddy McDowalli (ainsa näitleja, muuseas, kes astunud üles igas "Planet of the Apes'i" filmis) on kõik kuidagi puised, tunduvad tüdinud. Iseenesest on äge, et leitakse aega naasmaks metrootunnelitesse, kus toimus suur osa teise osa tegevusest, aga viimases puututi seal kokku tuumapommi kummardavate moondunud inimeste sektiga, mis oli küllaltki põnev idee. Antud jaol pole midagi nii originaalset ette näidata. Väsinud ja abitu film, mis sarja viimase lülina peaks küsimustele vastama, mitte neid juurde tekitama. Positiivne mälestus jääb osadest kenadest plaanidest, mis kujutavad suuri ahvide gruppe looduses koosolekut pidamas või niisama hängimas, aga mul on tunne, et need meenutasid mulle lihtsalt alateadlikult võrratut filmi "2001: A Space Odyssey".

"PLANET OF THE APES" (2001)

100 miljoni dollari suurune eelarve, Hollywoodi superstaaridest näitlejaskond, kompetentne režissöör ja ometi on selle uusversiooniga nii palju valesti, et hakkasin probleeme üles märkima juba 15 minutit pärast vaatama asumist — midagi vajas narratiivi juures kõvasti tööd. Kui stuudio leidnuks aega lasta stsenaariumit veel lihvida, võinuks filmist isegi asja saada. Lugesin kuskilt, et selle jaoks loodi terveid võtteplatse, mida stsenaarium tegelikult ei nõudnudki, nii et üks asjapulk sai käsu kirjutada juurde stseene, mis võimaldaks neid kasutada. Üheks selgeks probleemiks on, et me ei jõua peategelast, kapten Leo Davidsoni (Mark Wahlberg oma tuntud headuses) õieti tundmagi õppida, enne kui ta saatusliku fopaa pärast järsku kaugele tulevikku rändab ja ahvide planeedile satub. Seejärel hakkab film juba ahvidele keskenduma, eksponeerimaks uhket grimmi ja tutvustamaks nende ühiskonda ning eluolu, nii et ruttu jääb Leo täitsa tagaplaanile.

Häiriv on ka, et planeedil elavad inimesed, kes ahvide poolt orjaks tehtud on, mõistavad vastupidiselt 1968. aasta filmile rääkida ega mõju lihtsalt "farmiloomadena". Vähemalt minu silmis muudab see nende raske olukorra ebausutavamaks, sest mõistuse poolest tunduvad ahvid ja inimesed sedapuhku palju võrdsemad. Lugu on kohmakas ja jõuetu, muutudes põnevaks alles lõpupoole. Õnneks tekitab veidigi elevust Tim Rothi mängitud agressiivne (et mitte öelda mõrvarlik) šimpans Thade. Kuna Roth on tõeliselt ilmekas, jätab see verejanuline pärdik vahepeal päris hirmuäratava mulje, soostudes muuhulgas ka enda liigi kallale minema. Tegelasena on Thade ühedimensiooniline, jättes endast mulje kui tegijate kerglaslikust katsest publikus olevaid lapsi maniakaalse "bad guy'ga" hirmutada. Grimm on muidugi fantastiline, kõik primaadid näevad pagana veenvad välja. Kiidan isiklikult heaks, et tegevus ei toimu selgelt Maal, mis tähendab, et ei kopeeritud ka 1968. aasta filmi sümboolset lõppu (see poleks neil niikuinii adekvaatselt välja tulnud) ja otsustati teistmoodi üllatada. Aga üldiselt on raske sellest kommertslikust uusversioonist head leida; ehkki vanad filmid tehti sada korda väiksema rahasumma eest, on need tunduvalt tõsiseltvõetavamad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar