Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 14. juuli 2014

"Blended" (2014)

Mul on juba ammusest ajast ebaterve harjumus vaadata ära kõik need närused abordijäänused, mida Adam Sandler oma produktsioonifirma Happy Madisoni kaudu teeb ja mida keegi peale Sandleri ja ta semude filmideks ei söanda kutsuda. Pean midagi selle kareda häälega koomiku juures seletamatult ligitõmbavaks (muu hulgas meeldib mulle, et ta selgelt hoolib lastest), mistõttu ei jää vaatamata ükski komöödia, kus ta mängib, isegi kui suure tõenäosusega on vaatamine umbes sama meeldiv kui öö otsa raske düsenteeria käes kannatada. Sandleri värskeima šedöövri "Blended" teeb heaendeliseks ennekõike tõsiasi, et naispeaosatäitjaks on Drew Barrymore, kellega mees varasemalt teinud ühe päris toreda muusikalise komöödia nimega "The Wedding Singer" ja üllatavalt puudutava romantilise draama "50 First Dates", mis kaasaegsemate seast on oma žanris üks tähelepanuväärsemaid (vähemalt minu meelest...) ning ühtlasi üks Sandleri parimaid üldse. Pole mõtet eitama hakata, et ka "Blended'il" on kõik ühele mannetule Sandleri komöödiale iseloomulikud tunnused: see tundub viis tundi pikk, Sandler hüüab oma tüüpilisi repliike ("Are you kidding me?!"), paljud naljad on kas vastikult šovinistlikud või lihtsalt rõvedad ning kõrvalrollides on "staarid", kes harilikult saavad tööd ainult mainitud Happy Madisoni kaudu. Päris kurb on, et film oskab olla vaeva nägematagi südamlik, kuid on liiga palju huvitatud hoopis šokeerimisest. Kui Hollywoodi komöödias näeb ootamatult ninasarvikuid nikkumas (täpselt nõnda "Blended'is" ka juhtub), siis arvata võibki, et filmil on midagi pistmist Sandleriga...
Liialduslik oleks jälle väita, et "Blended'is" ei ole üldse asjalikke nalju — lihtsalt halbade osakaal on piinlikult suur. Esimese 30 minuti jooksul tekkis mul tunne, nagu oleksin sattunud mõnda "Videviku tsooni" episoodi, sest saalis valitses selline vaikus (istusin neljandas reas ehk teistest vaatajatest eespool), et arvasin järsku publiku lihtsalt õhku haihtunud olevat. Kui peategelased kord aga imekaunisse Aafrikasse jõudsid, muutus õhkkond saalis lõdvemaks ja võis juba ebalevaid naerupahvakuid kuulda. Eks ma ise muhelesin ka hetkiti, aga tuli ette ka momente, mis panid tahtma häbist silmad peast torgata. Sellised need Sandleri filmid kord on — võivad seest sama õõnsaks teha ja õudust äratada kui mõni dokfilm natsidest. Aga vähemalt on "Blended" kohati tõesti südamlik, mis teeb selle paremaks paljudest teistest Sandleri hiljutistest "komöödiatest" (kasutan jutumärke, kuna need ajavad sama palju naerma kui vanaisa matused või poes vanemaid taga otsiv laps). "Blended" on malbe üllitis, mis ikkagi paneb häbelikult maha vaatama ja omaette naeratama. Asi seegi. Näha muidugi on, et püütud on matkida "50 First Dates'i" — nagu muuseas võib "Blended'is" korraks silmata üht tolles filmis olnud tegelast nimega 10 Second Tom. Kes "50 First Dates'i" näinud pole, ei saa "Blended'it" vaadates arugi, kes see Tom õieti olema peaks, aga mulle kui esimese fännile pakkus see palju rõõmu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar