Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 16. juuli 2014

"Dawn of the Planet of the Apes" (2014)

Kui "Rise of the Planet of the Apes" oli kui hõrgutav, aga kuidagi vähepakkuv eelroog, siis vastne järg "Dawn of the Planet of the Apes" on nagu korralik mahlane burger mäesuuruse hunniku friikartulite ja... oeh, jälle mõtlen toidu peale — viimasel ajal liigagi sageli. Film, nagu kümned kriitikud enne mind juba kinnitanud on, täidab tõepoolest ootusi, olles korraga meelelahutuslik, mõtlemapanev ja liigutavgi. Et nüüdisajal jääb liigagi tihti mulje, et filmitööstuses minnakse ekstravagantsete visuaalefektidega liiale niisama moepärast, väärib ainuüksi tähelepanu tõsiasi, et antud juhul on need vahend loo jutustamiseks. Ja peaksin ütlema, et väga tugeva loo.

Kaasaegseid trende silmas pidades saab eeldada, et "Dawn..." oleks samahästi võinud olla ainult eriefektidele tuginev ajuvaba sõjafilm, kus kahe tunni vältel ei toimu midagi peale lärmaka lahingu, kuid stsenaristide kollektiiv ja režissöör Matt Reeves ("Cloverfield") püüdnud teha palju enamat. Ehkki süžee on õige natuke nurgeline, pole selle mitmetahulisust raske märgata. Filmi tegevus leiab aset kümme aastat pärast seda, kui terve maailma õuduseks pääses valla ahvigripiks kutsutud viirus, mis võttis miljonite elud. San Franciscos elab kogukond inimesi, kellele head geenid on taganud immuunsuse. Ometi on neil põhjust muretseda, sest lisaks elektrivoolu puudumisest johtuvatele probleemidele elab vahetus läheduses ka "Rise...'ist" tuttav intelligentne ahv Caesar (Andy Serkis) ühes tuhandete teiste ahvidega, üritades olla liigikaaslastele juhiks ja eeskujuks ning suutmata järeldusele jõuda, kui palju inimesi täpselt peljata tuleks. Agressiivsusele kalduv armiline ahv Koba, kes on omal ihul kogenud inimeste julmust, pooldab lähedal asuva koloonia kohest ründamist, sest nendepoolse rünnaku oht on suur; Caesar seevastu leiab, et inimesed tuleks rahule jätta, niikaua kuni inimesed nemad rahule jätavad. Probleemid tekivad aga siis, kui ahve külastab Malcolm (Jason Clarke), kes soovib oma meeskonnaga selles piirkonnas asuvas hüdroelektrijaamas töötada, kuna nõnda oleks teoorias võimalik vool taastada.
Võiks arvata, et selle tulemusel algab verine sõda, aga film eelistab hoopis küsida, kas ahvid ja inimesed saaksid olla sõbrad, sest kummalgi liigil on palju võimalusi teineteise toetamiseks. Ometi on suureks probleemiks usaldus, sest nii ahvid kui inimesed on üksteisele juba halba teinud. Isegi kui Caesaril ning Malcolmil on põhjust uskuda, et kompromissile jõudmine ja diplomaatiline käitumine võivad kõne alla tulla, on ikkagi sellised kujud nagu Koba ja inimeste kolooniat juhtiv Dreyfus (Gary Oldman), kes veendunud, et parim kaitse on rünnak. Film on tõepoolest dünaamiline just selle poolest, kuidas kõik põhitegelased (ja ma ei räägi siinkohal vaid inimestest, aga ka ahvidest) on suhestatud ja kui erinevad on nende individuaalsed vaated.

Teisisõnu ei kujuta film lihtsalt arutut vastasseisu kahe agressiivse liigi vahel, aga mis täpsemalt juhtub, ma hetkel ei reeda. Ehkki kõik loo juures pole kõik kaugeltki täiuslik — Dreyfus'i tegelane on põhimõtteliselt üks suur küsimärk, osad süžeekäigud tunduvad lihtsalt mannetult mugavad ning liiga suur osa dialoogist on pühendatud kuivale seletamisele — on selles piisavalt intrigeerivaid motiive ja poliitilist alltekstigi, et film tunduks absoluutne, terviklik. Lisagem juurde moodsad eriefektid (ma ei hakka väitma, et filmis pole kaadreid, mis ei meenutaks Pixari filmi, aga motion capture tehnoloogiaga on ahvid tõesti imetabaselt ellu äratatud), laiahaardeline operaatoritöö, adekvaatsed osatäitmised (Jason Clarke'il olen ma silma peal hoidnud ajast, mil teda "A History of Violence'is" nägin!) ning elegantne muusika ja tulemuseks ongi oma mitmekesisuses arvatavasti rahuldustpakkuvaim, aga ka vaimselt stimuleerivaim Hollywoodi suvefilm tänavu. Vaatan mööda tõsiasjast, et stsenaarium vajas veel üht korralikku lihvi ja hellitan lootust, et seeria veel vähemalt 2-3 filmi võrra täieneb, sest on veel palju, mida avastada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar