Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 9. juuli 2014

"Life Itself" (2014)

"Life Itself" on verivärske dokfilm igaühele tuttavast legendaarsest filmikriitikust Roger Ebertist, kes alles möödunud kevadel kaotas enam kui kümme aastat kestnud sõja vähiga. Ajaks, mil mees 70 aasta vanuselt suri, oli ta jõudnud unustada, mida tähendab süüa, juua ja oma loomulikku häält kuulda, sest hädaolukord oli sundinud arste kirurgiliselt eemaldama selle osa tema kehast, mida haigus põhiliselt kimbutas — lõua. Viimased sõnad pidi Pulitzeriga pärjatud kriitik trükkima sülearvutisse, mis oli muuhulgas varustatud tema teateid ette lugeda oskava spetsiaalse tarkvaraga.

Ehkki ma isiklikult pole teda kunagi imetabaseks kirjutajaks pidanud ning olnud häiritud tema kohati väikekodanlikust suhtumisest, ei saa ma eitada, et filmikriitika valdkonnas oli mees tõeline titaan. "Life Itself" ei tehtud kindlasti ilmaasjata. Eberti samanimelisel memuaaril tuginev film annab ülevaate mehe aastakümnetepikkusest karjäärist, aga näitab vahepeal ka eksklusiivseid videolõike, mis filmitud tema elu viimastel aastatel, kui meest tuli toita vooliku abil ja ta valmistus surema. Filmina on "Life Itself" maitsekas ja melanhoolne, mitte liiga sentimentaalne. Keskmine inimene ei huvitu tõenäoliselt ühe filmikriitiku eluloost, olgu ta kui tunnustatud tahes, nii et kindlasti tuleb nii mõnelegi uudisena, et Ebert oli nooremas eas enesehävituslik alkohoolik ning kirjutas veidral kombel Russ Meyeri skandaalse sexploitation-filmi "Beyond the Valley of the Dolls" käsikirja. Liiga üksikasjalikuks "Life Itself" aga ei kisu, keskendudes suures osas tema edu tagamaadele ning keerulisevõitu suhtele kauaaegse koostööpartneri Gene Siskeliga (film taipab meenutada isegi nende kurikuulsat vaidlust Cronenbergi "Crash'i" teemal). Veidi kohmaka ülesehitusega "Life Itself" küll on ja mõjub vahepeal tahtmatult Eberti raamatu kahetunnise reklaamina, aga üldiselt viisakas ja väljapeetud, kohati üllatavalt valulik film endast kõva jälje maha jätnud mehest, kellele minusugused püüdlikud jumbud vaatavad alt üles.

Lugesin laevareisi ajal veidi ka mainitud memuaari ja pean küll tõdema, et kui olla valiku ees, kas võtta kätte too või vaadata lihtsalt antud filmi, tasub kindlasti teha esimest. Usun sellegipoolest, et kui Ebert veel elus oleks, teeniks "Life Itself" temalt kiitva hinnangu püstise pöidla näol.

1 kommentaar: