Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 22. juuli 2014

Mänguarvustus: "Far Cry 3"

Teen selle blogi kohta midagi totaalselt ebaharilikku ja arvustan misc sildi all videomängu, täpsemalt siis Ubisofti Far Cry 3, mis saabus suure rõõmukisa saatel ning juba kujunenud kaasaegseks klassikuks. On ju hakatud konstateerima, et videomängudki on aina prominentsemaks muutuv osa kultuurist ja omaette kunstivorm. Olen nende väidete suhtes jätkuvalt kahtlev ja usun, et oskan seda põhjendadagi: olen elanud elu endale teadvustades, et kunst peaks olema midagi, mida ei "käperdata", vaid ainult imetletakse teatavast kaugusest, nii et küllap on mu jaoks kuidagi ebaaus, et see võib olla nõnda vahetu ja interaktiivne. Hüva, ma ei tea suurt midagi ludonarratiivsest dissonantsist, aga ühele meelelahutuslikule mängule ma igatahes kätt ette ei pane. Aega selle jaoks mul paraku enam üldse ei jää, kuid vähemalt aitavad valitud veebisaidid, sh meie oma Level1, mängumaailmas sündivast enam-vähem teadlik olla. "Far Cry" seeria üüratult populaarseks osutunud kolmas osa õnnestus mitme kuu peale jaotatud spurtidega igatahes läbida, mis on minu kui ebaametlikult tähelepanupuudulikkuse käes kannatava noorsandi kohta imetlusväärne. ;) Muide, et tekst oleks võimalikult omakeelne, otsingi tuge Level1's ilmunud artiklist "Videomängude terminoloogia: tõlge ja analüüs".
"Far Cry" on anomaalne mänguseeria, sest kui mitte arvestada kindlaid sarnasusi disainivalikute ja mängitavuse osas, pole senisel neljal osal nii palju ühiseid tunnuseid. Mõneti vihjab sellele ka pealkiri — iga järg on nö 'far cry' eelmis(t)est. Ülejäänutest eristub nähtavasti kõige tugevamalt värskeim ehk kaheksakümnendate märulite vaimu kandev "Blood Dragon", mis minu mõistmist mööda on küberpungilikust stilistikast nõretav "Far Cry 3" spin-off (ja mänguspetsialistidelt, sh meie oma Ragnar, kiitvaid hinnanguid saanud). Teisisõnu on kõik "Far Cry" mängud täiesti eraldiseisvad. Minu meelest on see kasulik, sest esimese mängu lugu on liiga primitiivne ning üheülbaline, et seda oleks olnud mõtet jätkama hakatagi, ja sest tootjal on iga kord vabad käed, ei julge järjekordset osa mängima asudes ka ennustada, milline saab täpselt olema mängukogemus.
"Far Cry'de" üks selge ühine omadus on avatud mängumaailm, mis saanud mängumaailmas trendiks. Mängijad peavad lugu sellest, et neil lubatakse "peremeheks olla" ja ise otsustada, kuidas ja millise tempo juures mängida. Ehkki põhimõtte poolest on niisugune lähenemine kiiduväärt, ei pruugi sellist luksust pakkuv mäng tingimata lõbus ollagi. Võib juhtuda, et mõni sisaldab liiga palju tühja elutut ruumi, tehes ringikondamise pigem frustreerivaks kui toredaks ja tekitades seega tunde, et lased aega raisku. Naljakal kombel on just sellesse lompi astunud (alahinnatud) "Far Cry 2", mis nõuab piinavat pikkade vahemaade läbimist ega paku seejuures kõige paremaid kiire transpordi võimalusi. "Far Cry 3" on selles osas vastutulelikum, lubades mängijal millal iganes mängusisene kaart avada ja rännata nupuvajutusega kuhu hing ihkab — seda muidugi eeldusel, et valitud piirkonnas on külastatud vahitorni (radio tower). Neid on mängus üksjagu ja teiste mängijate videode põhjal tean, et nii mõnelegi meeldis nende väisamisega tegeleda, et ruttu mängumaailma võimalikult palju avada.
"Far Cry 3" näeb ette, et mängija pühendaks palju aega massiivsele džunglile, korjamaks erinevaid taimi ja tapmaks-nülgimaks sageli väga ohtlikke loomi, sest see võimaldab muuta etemaks varustust. Mida korralikum on varustus, seda hõlpsam on tulla toime peamiste seatud eesmärkidega. Ausalt öeldes kipub mäng selle koha peal komistama, sest järjepidevalt ründavaid loomi ("Far Cry 3's" on kõige tigedamad kitsed ja põrsad, kellega kunagi kokku olen puutunud...) on võimatu trotsida ning ohter õienoppimine võib lõpuks ära tüütada. Taimede korjamine pole midagi keerulist ja tegelikult isegi mitte eluoluline (mina ei tegelenud sellega praktiliselt üldse), aga mäng võiks anda neist saadavaid boonuseid pigem niisama. On muidugi arusaadav, miks mäng nõnda tähtsustab, et mängija "palju käsi määriks" ja uhkema kola nimel põõsaste vahel vaeva näeks — peategelasest, kes mängu alguses on täiesti tavaline kutt, kujuneb aegamööda äratundmatu džungli-sõdalane ning muutmaks see transformatsioon usutavaks, peab mängija ka regulaarselt kogema, kuidas on korjata eluks vajalikku loodusest. Lihtsalt vahepeal võib ärritav olla sellepärast stagneeruda, kui on parajasti olulised ülesanded meelel.
Närviliste loomadega rinda pista on tegelikult päris lõbus — eriti kui saada enda valdusesse vibu, mis tõestab oma kasulikkust kähku. Ja pole just palju mänge, mis pakuvad võimalust valgehaisid küttida, et omale viimaste nahast kvaliteetsem ja suurem rahakott saada. Kui palju enda meelt selliste ettevõtmistega lahutada, on loomulikult ikkagi enda otsustada, aga et missioonide läbimine läheks võimalikult vaevatult, ei saa hammustamislembeste kiskjate rappimisest muidugi üle ega ümber, see on selge. Aga kui ma ei eksi, siis näiteks "Blood Dragon'isse" selliseid elemente ei toodud ja miski ütleb mulle, et pisut klassikalisem lähenemine pakuks just hoogsamat elamust. "Far Cry 3" teatavatest RPG-elementidest loobuksin ma kindlasti natuke kompaktsema konstruktsiooniga, traditsioonilisema FPS'i kasuks. Mõnikord tähendab vähesem rohkemat.
Mida vähem "Far Cry 3" sisu kohta teada, seda parem on, aga kosta võib, et tootja pidanuks käituma ülemeelikult ja võtma rohkem riske, sest ehkki mäng läheb päris sürreaalseks, ei ole see pooltki nii sõge kui saaks. Ei kujuta ette, kas Ubisoft tekitas reklaamklippidega paljudes valesid ootusi kogemata või üritatigi entusiaste ootamatute süžeeliste suunamuutustega haneks tõmmata... Igatahes jätab põhiline lugu pooliku tunde sisse ja miskipärast tundub mulle, et kindlad mängu kulgu muutvad sündmused on selles süüdi. Üldisemast tegevustikust köitvam on hoopis Jasoni käitumises ja iseloomus toimuvad muutused (et mitte öelda hullumine...), kui viimane on hakanud ohtralt tarbima ägedaloomulisi uimasteid ja tihnikutes loomaliha vitsutama. Mees jätab juba varakult egoistliku mulje, nii et tema sirgumine verejanuliseks ebajumalaks on kuidagi loomulik ja hirmutav. Kui ahvatlev see mängija jaoks reaalselt on, saab väga tähtsaks, kui ta seatakse lõpus suure dilemma ette ja nõutakse väga palju tähendava valiku tegemist (millest üks viib päris stimuleeriva seksuaalse stseenini, nii et choose wisely!). Ma ise ei kibelenud tegelikult mängu lõppu jõudmagi ja nautisin pigem piraatide, kellest saar kubiseb, mahanottimist. Mängitavuse puhul võibki kõige õnnestunumaks pidada hiilimist-luuramist, mille "Far Cry 3" teeb nii põnevaks ja köitvaks, et vastastele on kordades lahedam (ja turvalisem!) selja tagant noaga kallale minna kui nad tulirelvaga auklikuks lasta.
Neil va piraatidel on, muuseas, üle saare jaotatud tohutult baase, mida saab rünnata ja üle võtta. Kui peaksin kunagi tulevikus "Far Cry 3" jälle arvutisse panema, oleks see peamiseks motivaatoriks. Kõnealustesse baasidesse tungimiseks kasutatava metoodika osas antakse vabad käed: kui isu on, võid enda võimed korralikult proovile panna ning — laetud automaatrelv käes ja droogid organismis — baasi joones pikapiga sisse põrutada, või siis kivikesi loopides lärmi teha, purjakil meeste tähelepanu niimoodi ükshaaval kõrvale juhtida ja neile siis vibunool koljusse kupatada või nuga kõrri virutada. Enamasti ei ole Rambona käitumine isegi kõige turvalisem lahendus, sest kümne hambuni relvastatud piraadi vastu niiviisi ikkagi ei saa, olgugi nad rumalad ja pilves/joobes. Peidus püsimine ja strateegiline käitumine tuleb vägagi kasuks. Vähe on tegelikult FPS'e, mis muudavad hiilimise ja külmrelvade kasutamise nii ahvatlevaks. Luuramisest tundsin viimati nõnda palju rõõmu vist "Splinter Cell: Chaos Theory't" mängides ja see oli tubli viis aastat tagasi.
Kui suhtuda leplikult "Far  Cry 3" kohmakaks muutvasse mahukusse (mängu suurimaks veaks on justkui püüda olla rollimäng või täpsemalt kuulsamaid jäljendada), on pakutav seiklus meelevaldne. "Apocalypse Now'st" ja väidetavalt telesarjast "Lost" märku võttev süžee, viimistletud mängitavus ning lugematuid üllatusi kätkev saar on lihtsalt kütkestavad. Mängu meelelaad on kord eufooriline, kord košmaarne, mis teeb selle vaheldusrikkaks. Kiita ei ole ma saanud graafikat, mis minu hinnangul vastab nüüdisaegsele standardile. Kuna Cryteki mootoril jooksev "Far Cry" oli omal ajal graafika poolest revolutsiooniline, pidi kolmas jagu astuma suurtesse saabastesse ega valmista tõesti pettumust. Suurt kaalu omavad kontuurid ja varjud, mis hoolitsevad, et saar ei muutuks ülemäära kirevaks ja mõjuks ööpimeduse saabudes ähvardavalt ning ohtlikult. Saar on juba algusest peale eraldi tegelane ja mitte ilmetu pind eesmärkide täitmiseks. Niisiis pole "Far Cry 3" pole kaugeltki nii imal kui "Dead Island", millel niisamuti ette näidata troopiline maailm, mis massiivne ja mängijale valla. "Far Cry 3" annab küllaga tegevust ja ehkki täielikult õigustamatu mitmekesisus võib tähelepanu eemale juhatada fundamentaalselt põhiloolt, pakub see kümneteks tundideks mängimis- ja avastamisrõõmu.

1 kommentaar: