Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 8. juuli 2014

"Sabotage" (2014)

"Sabotage" võiks teoorias olla ideaalne meestefilm, mida piiluda mõnel igaval reedeõhtul, kui raskest töönädalast väsinud aju ei taha enam korralikult funktsioneerida ning karjub kuuma pitsa, jääkülma õlle ning millegi rumala, tempoka ja lõbusa järele. Paljutõotaval kombel meenutabki videomängulik algusstseen "Sabotage'i" peaosatäitja — tuhast tõusnud Arnold Schwarzeneggeri — kunagisi märuleid, mis taotluslikult pooletoobised on ning just kerge meelelahutuse pakkumisest huvituvad.

Ruttu saab aga selgeks, et käesolev film on hoopis kogemata pooletoobine, arvates siiralt, et kuigi peategelased saadavad päevi mööda narkopesades passivaid äbarikke soustiks tehes, kannavad hüüdnimesid nagu Breacher, Monster ja Grinder ning kasutavad sedasorti macholikku kõnepruuki, mida inimene ainult vanglas õpib, peaks publik filmi suhtuma kui mõnda eriti tõsiseltvõetavasse krimidraamasse. Lubage naerda. "Sabotage" keeldub ühesõnaga põikpäiselt enda suhtes ausaks jäämast, ülehinnates oma võimeid ja võttes ennast liiga tõsiselt. Tulemuseks on umbluust kubisev põnevik, mille dramaatilisemadki hetked panevad naerust turtsuma... ja see ei ole hea märk. Ühekülgsusega silma paistva režissööri David Ayeri räpaste põnevike tegevus leiab eranditult aset alternatiivses reaalsuses, kus öeldakse fuck rohkem kui silmi pilgutatakse, kärakat nagu vett lürbitakse, kuristikku meenutav noahaav enamat kui kriimustus pole ning üks õige tööpäev vähemalt ühe laiba nägemist tähendab. Ayer on demonstreerinud, et oskab niisugusest kompromissitust, aga samas ebarealistlikust universumist jutustada tõsiseltvõetavaid lugusid, andes neile vormi toore, vahetu stiiliga (politseidraama "End of Watch" oli muide üks 2012. aasta omanäolisematest filmidest), kuid mannetu "Sabotage" on nagu kuivanud saiaviilust ning natukesest sinepist meisterdatud võileib — üksikud loogilised komponendid on olemas, aga võimatu on seda võtta sellena, mis see tahab olla. "Sabotage'is" on paar sujuvat ja tempokat action-stseeni, mis panevad oma hoogsuses vere rutem voolama, aga muus osas sooritab ülbe "Sabotage" tuhatkond pattu, lubamata muu hulgas näidata Arnold Schwarzeneggeril oma loomulikku karismat, mis temast kord kuulsuse tegi. Kui parafraseerida vampiirikütt Blade'i, üritavad mõned tolvanid pidevalt ülesmäge uisutada... ja paistab, et seekord oli Ayeri jaoks pind eriti libe. Teised Schwarzeneggeri hiljutised filmid nagu "Last Stand" või "Escape Plan" ei ole ka teab mis šedöövrid, kuid vähemalt jäävad need enda suhtes ausaks. "Sabotage" lihtsalt saboteeribki nii ennast kui lootusrikast vaatajat. Aga selle IMFDb lehte oli päris põnev uurida, sest filmis on hulk pilkupüüdva välimusega tulirelvi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar