Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 6. juuli 2014

"Some Velvet Morning" (2013)

Neil LaBute'i uusimal filmil on vormi poolest kõvasti ühist kord nii paljulubava autori varase tööga. See on ainult tänuväärne, sest ühel hetkel kadus LaBute'il justkui huvi sõltumatute suhtedraamade tegemise vastu , misjärel väntas mees juba sellised "pärlid" nagu "Death at a Funeral" ja absurdne "The Wicker Man" — küsitava väärtusega uusversioonid, millest vaatamist väärib ainult viimane ja sedagi vaid juhul, kui on isu näha, kuidas karukostüümi riietatud Nicolas Cage suvisel saarel ringi lidub ja pahadele naistele piki kaalikat annab. Minu jaoks on see alati ligitõmbav, kui kunagised väärtused minetanud artist üritab nii-öelda juurte juurde naasta, leidmaks oma "vana mina", ja ehkki "Some Velvet Morning" ei ole nii terav ega provokatiivne kui fantastiline debüüt "In the Company of Men" või tollele järgnenud "Your Friends & Neighbors", on siin küllaga kütkestavat. Eeskätt jalustrabavalt kaunis Alice Eve, kes toob visuaalselt stimuleeriva erepunase kleidi ning loomuliku briti aktsendiga filmi kõvasti elegantsi.

LaBute'i tugevamatele filmidele sarnaselt on ka antud draama minimalistlik ja dialoogipõhine; karaktereid on vähe; motiivideks on mürgine sugudevaheline heitlus, manipulatsioon ning lausa psühholoogiline vägivald; põhiteemadeks suhted ja seks. Võluv väike tükk, kuid selgeteks probleemideks on liigne teatraalsus ja võõrastav puänt, millega film kulmineerub. Katarsis on olemas, aga samal ajal teeb lõpplahendus loost ühe perversse anekdoodi. Film kannatab ka uimasuse ja liigse passiivsuse käes, suutmata elavneda isegi siis, kui tegelaste impulsiivsus ja liiderlikkus jõuliselt avalduma hakkab. Keeruline võib olla ennast veenda, et nad üldse tundma õppimist väärt on. Piiratud ruumi trotsiva operaatori Rogier Stoffersi töö on oma kuldajastu filme meenutavas esteetilisuses aga silmapaistev; selgelt on Eve'i säärejooksu ja silmatorkava rõivastuse kaadrisse püüdmine olnud lõbusaks väljakutseks. Kahte peaosatäitjat — juba jutuks tulnud Alice Eve'i ja alati väga osavalt karismaatilisi nälkjaid mängivat Stanley Tucci't — sooviks edaspidigi just niisugustes napimates autorifilmides näha. Kui meeldinud on analoogilise ülesehitusega filmid nagu "Certified Copy" või David Mameti "Oleanna", peaks meeldima ka "Some Velvet Morning". See võiks lihtsalt veidi pikantsem olla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar