Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 3. juuli 2014

"The Quatermass Xperiment" (1955) / "Howard the Duck" (1986) / "Constantine" (2005)

"THE QUATERMASS XPERIMENT" (1955)

"The Quatermass Xperiment" on õbluke, kuid efektiivne ulmefilm, mille aluseks kuueosaline seriaal 1953. aastast ja mida võiks ehk vaadelda kui varast näidet body horroriks kutsutavast žanrist. Annab päris hästi teine tagantjärele aimu, kui meeletu oli tollal ebaratsionaalne hirm süvakosmose ees; kujutan ette, kuidas omal ajal ei tundunud miski hirmsam kui mõte tähtedelt saabunud organismidest ja salajastest teaduslikest eksperimentidest. Samal ajal on vaimukas näha, kuidas filmis tuuritatakse muudkui selgelt millessegi seletamatusse haigestunud astronaudi ümber, aga keegi ei pelga otseselt nakatumist — isegi teda puutuv arst ei vaevu kummikindaid kandma. Üks selle filmi iseärasustest on ilmselt kiire dialoog, mis ühes otsekohese lõpuga ka põhjus, miks see nõnda lühike ja kiire tempoga on. Muus osas on film päris tõsiseltvõetav (kui sellest uusversioon tehtaks, tuleks samas nii mõndagi muuta, et mitte naerupahvakuid esile kutsuda) ja esialgu kõhegi, enne kui see b-filmilikuks monster movie'ks ära läheb ja salapära ühekorraga minetab. Film on ka psühholoogiline, näidates ühtaegu, kuidas kellestki hoolimine sunnib naiivselt eirama tema pahaendelist konditsiooni ja millist isolatsiooni kannataja kogeda võib. Üht sellealast stseeni on nähtavasti inspireerinud James Whale'i "Frankenstein". Temaatiliselt osutus "The Quatermass Xperiment" mu jaoks seega üsnagi põnevaks — mind on alati köitnud lood sellest, kuidas võõrast haigust kandev või mingil põhjusel moondunud inimene sotsiaalselt toime üritab tulla. Lõpp vihjab justkui võimalikule järjele (ja neid tehti), aga ka inimeste suutmatusele vigadest õppida.

"HOWARD THE DUCK" (1986)

(*kordus*) Nägin lapsena palju filme, mida ehk ei tohtinuks, aga paljud neist ei häirinud mind pooltki nii palju kui "Howard the Duck", üks kõige nilbemaid ja väärastunumaid lastekaid, mis kunagi tehtud. Vähemalt teoorias on tegemist lastekaga (PG-reiting iseenesest kinnitab seda), sest filmis on ka stseene, mis jätavad risti vastupidise mulje. Eriti jahmatavaks muutub see siis, kui naispeategelane otsustab kosmosest saabunud antropomorfse pardi Howardiga armatseda või, mis kõige hullem, tema rahakotist lahtise kondoomi leiab (kui sa võõrustad teiselt planeedilt tulnud kõnelevat parti, siis tema rahakotis sorimine on õigustatud!). Ja see traagiline šedööver, mida 1986. aasta suvel sai vaatama minna iga laps, läks maksma tervelt ~37 miljonit dollarit. Oh õudust! Kui nüüd millegi osas positiivne olla, siis filmis ikkagi on üsna korralikke eriefekte, mis tekitavad natuke nostalgiat. Howard näeb seevastu totaalselt ilge välja ja tema vaimuvaesed one-lineridki ("No one laughs at a master of Quack Fu!") on napakad. Film, millest tahaks ennast pärast puhtaks pesta, sest selle loonud imbetsillid söandasid minna kohtadesse, kuhu üheski koguperefilmis minna ei tohiks.

"CONSTANTINE" (2005)

(*kordus*) Kui nüüd süžeest rääkida, siis paljuga ei saa kahtlemata rahule jääda — filmi on lihtsalt üritatud liiga palju toppida ja selle tulemusena on narratiiv mitte vaid kohmakas, vaid suisa segane — aga üldiselt on see üllatavalt hästi säilinud, vähemalt võrreldes teiste umbes sama ajajärgu linateostega, milles palju eriefekte. Visuaalselt on "Constantine" minu hinnangul üks võluvamaid koomiksifilme; kogenud operaatori Philippe Rousselot' (1 Oscar) ning varasemalt kümneid muusikavideosid lavastanud režissööri Francis Lawrence'i töö on oma moodsuses siin üsnagi silmapaistev — värvi- ja detailiküllased kompositsioonid aitavad anda hea ettekujutuse deemonite õudustäratavast maailmast, millega eradetektiivilik nimitegelane kontakti omab. Olles filmi aastate jooksul mõned korrad uuesti vaadanud, on mul kujunenud arusaam, et hindan selle puhul pigem individuaalseid stseene kui tervikut, kuid soovitada söandaks sellegipoolest, eriti nüüd, mil olemas kodukinod, mille vahendusel võimalik "Constantine'i" fantastiliselt groteskset maailma parima heli ja pildiga näha. Väga armsad on kõik need väikesed ideed. Eriti meeldib mulle, kuidas põrgusse rändamiseks on tarvis toolile istuda, jalad veega täidetud kaussi panna ja mustale kassile silma jõllitada; niisamuti on mind alati vaimustanud, kuidas vaimude väljaajamisel kasutatakse suurt peeglit ja kuidas seda nõudva etapi pealtnägemisel juuksed halliks tõmbuvad. Aga head on siin osatäitmisedki — vist keegi pole vanakuradit nii stiilselt mänginud kui kalk skandinaavlane Peter Stormare. Kahtlen sügavalt, kas värske teleseriaal suudab filmiga kuidagi konkureerida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar