Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 1. juuli 2014

"Transcendence" (2014)

Terve käesoleva sajandi jooksul Christopher Nolaniga aktiivselt koostööd teinud ja töö eest ühe Oscarigi teeninud operaator Wally Pfisteri lavastajadebüüt "Transcendence" on liiga hajevil meeleolu ja robustse ülesehitusega, et nõnda põnevat kontseptsiooni väärt olla. Osatäitjate seas on trobikond talendikaid staare ja süžee, ehkki mitte esmakordne, võimaldab pakkuda intrigeerivaid mõttekäike kaasaegsest maailmast ning konkreetsemalt inimeste vahekorrast tehnoloogiaga, kuid film kulgeb kui mõni pealiskaudne põnevik, pannes ihkama, et stsenaarium oleks veel paar korda ümber kirjutatud ja läkitatud siis hoopis Robert Zemeckisele ("Contact"), Alex Proyasele ("Dark City") või üleüldse David Cronenbergile ("eXistenZ") — ükskõik millisele moodsaid võimalusi hindavale filmitegijale, kes üles näidanud oskust ambitsioonikaid ulmelisi ideid isikupäraselt ja virtuooslikult käsitleda. "Transcendence'i" puhul on tervitatav, et loo eelduste kiuste ei kontrolli filmi eriefektid, vaid näitlejad, aga nad paistavad kõik nõutud ja jõuetud, justkui poleks nad kindlad oma täpses eesmärgis.

Superstaar Johnny Depp on viimaste aastate jooksul kehastanud kõikvõimalikke ekstsentrilisi (et mitte öelda napakaid) kujusid, kartmata seejuures olla liikuv ja sooritada ülesandeid, mis peaks kuuluma kaskadööridele, nii et on iseäralik, et mees valiti täitma nii vähe füüsilist tööd eeldavat osa. Surmasuus teadlase Will Casteri teadvus laetakse juba filmi alguses — ilma et oleks lähemalt tutvustatudki tema tööpõhimõtteid või eesmärkide tagamaid — arvutisse, misjärel annab ta endast enamjaolt märku vokaalselt, ja ehkki mehe uus olemus on kurjakuulutav ning eeldatav kõikvõimsus tõeliseks oomeniks, ei teki kordagi tunnet, nagu tema filmis domineeriks. Kõige tähelepanuväärsemat tööd teeb siin alaväärtustatud Rebecca Hall, kes kehastab Willi kord erutunud, kord ehmunud abikaasat Evelyni. Tegelasena on ta emotsionaalselt väga ebapüsivaks kirjutatud, aga näitlejatar mängib veenvalt Evelyni ambivalentsust Williga sündiva suhtes, kehastudes vahepeal oskuslikult nii leinavaks leseks kui ka vägistatuks (sest seda Will keha puudumisest hoolimata teebki, penetreerides tema mõistusse).

Kui filmis oleks rohkem suhtedraamadele iseloomulikke käike ja rõhuasetus ainiti tema tegelasel, söandaks "Transcendence'it" ehk soovitada; paraku on tegemist ikkagi ulmepõnevikuga ja, nii kurb kui see ka poleks, üdini keskpärasega. Mul on tunne, et filmil ei õnnestu märki tabada, kuna operaatorina kompetentsele Pfisterile seati ehk karmid ajalised piirangud, mis ei võimaldanud tal "Transcendence'ile" viimast vajalikku lihvi anda. Kahju, sest jäägitult tehnoloogia poolt juhitud maailma künnisel võiks see lugu mängida hirmuäratavaid noote, kui oleks ainult adekvaatsemalt jutustatud.

Hästi elame: The Hollywood Reporter said Depp would have "a mammoth payday" with a salary of $20 million versus 15 percent of the film's gross.

2 kommentaari:

  1. Paluks filmi ''Daydream Nation'' arvustust

    VastaKustuta
  2. Äkki jõuluvana toobki, kui hea poiss oled!

    VastaKustuta