Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 31. august 2014

"A Million Ways to Die in the West" (2014)

"A Million Ways to Die in the West'i" vaatamiseks pidin mina ennast küll kõigepealt veenma, et see üldse vaatamist väärt on... ja ma kahtlen tagantjärele, et üldse oligi, aga midagi ligitõmbavat Seth MacFarlane'i anakronismidest ja labasustest pungil komöödia juures isegi on, mis sest, et teine vähemalt pool tundi liiga pikk ja ülepingutatud. No ütleme nii, et film pole üldse nii terane ega vaimukas kui MacFarlane ülbelt arvab, kuid ma hindan, kuivõrd järeleandmatult see terane ja vaimukas üritab olla — ega kahe tunni jooksul esine momenti, kus üldse kildu ei visata. See peaks olema kindel märk, et tegemist mitmekesise jandiga, aga reaalselt häid nalju on piiratud koguses. MacFarlane on lähtunud isiklikust reeglist, et film ei tohi üheülbaline näida, mistõttu leiab "A Million Ways to Die in the West'ist" nii tõeliselt nutikaid nalju kui masendavalt labaseid ja see muudab filmi märgatavalt ebaühtlaseks. Tekib tunne, nagu MacFarlane polnukski lõpuni kindel, missugusele sihtrühmale teos õigupoolest mõeldud on.

Filmid, millel konkreetne tarbijaskond justkui puudub, tavaliselt läbi kukuvadki ja "A Million Ways to Die in the West" polnud siinkohal erand, isegi kui stuudio ei väsinud abitult rõhutamast, et tegemist hittide nagu "Ted" ja "Family Guy" looja värske üllitisega. Muidu jätab film küll mulje, et autor on enesekindlalt veendunud oma andekuses, mida ma siinkohal isegi ei vaidlusta — lihtsalt "Ted'i" kõrval tundub "A Million Ways to Die in the West" pigem visandliku käeharjutusena. Ja no mina igatahes tundsin, et olen liiga vana või mitte piisavalt kivis, et filmi nautida (mitte et ma ei oskaks üldse infantiilsest huumorist lugu pidada), aga niisuguse emotsiooni tekitab nagunii iga nüüdisaegne Hollywoodi komöödia.
Üheks probleemiks on selgelt MacFarlane ise, kes filmi peaosas, sest ehkki mees oskab kirjutada andekaid nalju, on ta näitlejana üks parajalt monotoonne äbarik ja jääb nende esitamisel seega nõrgaks. Suure üllatusena on filmi südameks hoopis piltilus Charlize Theron, kes viimaste aastate jooksul valdavalt madusid mänginud. Sedapuhku on näitlejatar teinud midagi risti vastupidist, kehastudes nakkavalt energiliseks rõõmurulliks Annaks ja tehes seda kustumatu säraga. Oeh, kuna antud kirjatükk kukkus mu arust seosetu välja (nii palju on sel filmiga igatahes ühist...), ütlen vaid lõpetuseks, et ega väga ei meeldinud küll, aga ometi on mul kahtlus, et paari aasta pärast taipan, et tegemist päris geniaalse teosega ja ma lihtsalt ei osanud seda varem näha. Kuidas Mitch Hedberg pannkookide söömist kirjeldaski? "All exciting at first, but then by the end you're fuckin' sick of em." Hollywoodi komöödiatega on täpselt samamoodi, aga vähemalt "A Million Ways to Die in the West'i" juures on midagi erutavalt tavatut ja määratlematut. Samas, võib-olla on küsimus lihtsalt keskkonnas, mida film kujutab, sest teadupärast pole komöödia ja vestern žanrid, mida just tihti kombineeritakse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar