Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 28. august 2014

"Amour fou" (2014)

Juhus juhatas mind kinno Sõprus poeet Heinrich von Kleisti elu viimastest nädalatest jutustava morbiidse armastusfilmi "Amour fou" esilinastusele... ja pean ütlema, et ei meeldinud vähimalgi määral — ilmetu, ebaoriginaalne, häirivalt teaterlik ja välimuselt lausa inetu draama. Austerlasest režissöör Jessica Hausner armastab selgelt samast riigist pärit Michael Haneke filme, sest ei ole mina näinud varem käpardlikumat katset Haneke stiili matkida. Mis tähendab loomulikult, et "Amour fou" koosneb jäägitult staatilistest kaadritest (kaamera ei liigu filmi vältel kordagi), sellest puudub täielikult muusika, tegelased on kalgid ja letargilised ning õhustik põhimõtteliselt elutu. See kõik sobiks mulle suurepäraselt, sest ma jumaldan Haneket, kuid paraku on film tehtud nii piiratud vahenditega, et lõpuks ei mõju see niivõrd austusavaldusena tema loomingule, kuivõrd paroodiana.

Eriti negatiivse reaktsiooni tekitas mulle asjaolu, et maja, kus leiab aset suurem osa filmi tegevusest, on õudselt inetu interjööriga, mida ei saa ka väga ignoreerida, sest tegemist väga pealetükkivalt valgustatud teosega. Ma ei hädaldaks, kui kõigest tapeet või vaip koledad oleks (vt postrit), aga isegi mööbel, dekoratsioonid ja näitlejate rõivastuski jätavad mulje, nagu kogu sisustuse ja garderoobi hankinuks mõni värvipime pensonär lähimast pandimajast ja kasutatud rõivaste poest. Lugu ei suuda mitte kuidagi vaimustada, dialoog koosneb valdavalt kas tühjast rõõmutust vadinast või eksistentsialistlikest heietustest. "Amour fou" teema võiks isegi intrigeeriv olla, aga film ei jää armastuse ja suremise suhestamisel vaid pinnapealseks, vaid tundub lõpuks naeruväärnegi. Kesk-Euroopas oli siis endalt elu võtmine ja surmale mõtlemine tavaline ja tollaegsed teosed nagu "Noore Wertheri kannatused" kipuvad seda romantiseerima, kuid antud draama käsitleb seda huvitavat probleemi frustreeriva vaimuvaesusega. "Amour fou'd" saaks ilmselt võrrelda ka John Keatsi portreteeriva draamaga "Bright Star", mida ma samuti heaks ei pidanud, kuid vähemalt oli too natukenegi tundeküllane, värvikas (olgu-olgu, ka "Amour fou" on värvikas, aga seda tänu jõledale mummulisele tapeedile, oksekarva vaibale jpm-le) ja õrn.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar