Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 22. august 2014

"Broken" (2014)

Vaatasin üle tüki aja midagi Lõuna-Koreast, mis loomulikult tähendab, et tekkis soov lähiajal veel mõnda sealt pärit linateost tšekata — niisugust mõju tolle maa kino mulle avaldab, kui selle meelevalda satun. Kellegi Keigo Higashano romaanil "The Hovering Blade" põhinev "Broken" ("Bang-hwang-ha-neun kal-nal") on esmapilgul üsna primitiivne kättemaksudraama, kus murest murtud üksikisa otsustab tema väikese tütre vägistanud ja tapnud kluttidele koha kätte näidata, sest pole erilist lootust, et nad muidu teenitud karistuse saaksid. Lugu unikaalseks nimetada oleks ilmselge lialdus; ainuüksi Lõuna-Korea filmidest tuleb kohe meelde populaarne "I Saw the Devil" — thriller noorest politseinikust, kes hoolikalt kavandatud plaanist lähtudes teeb ühe haiglase sarimõrvari elu täielikuks põrguks, kuna viimase ohvriks langes ka tema kihlatu — kuid "Broken" on meeleolult palju vaoshoitum (ja kaugeltki mitte nii sadistlik) film kui Kim Jee-woon'i košmaarne odüsseia.

"Broken'i" peategelast Sang-hyun'i üritab film võimalikult inimliku külje alt näidata, et temast ei jääks kordagi mulje kui verejanulisest koletisest, vaid tavalisest isast, kes tõukub hinge närivast kurbusest, vihast ning segadusest; teadmisest, et süüdlased ei pruugi noore ea tõttu saada teenitud karistust. Mulle on vahel tundunud, et Lõuna-Korea filmid kipuvad liialt ratsionaliseerima koletislikke teguviise, sõltumata nende tagamaadest või olemusest. Kui tütrest ilma jäänud Sang-hyun kellegi elu kallale kipub, on ajendiks suuresti situatsioon, kus mees parajasti on — esimese mõrva sooritab ta spontaanselt siis, kui on pidanud äsja pealt nägema-kuulma videosalvestust tema tütre ründamisest ning korraks kaine mõistuse kaotanud. Sellega paneb ta veerema lumepalli, mis muudkui kasvab... nagu ka kahetsus, mida ta tunneb.
Sang-hyun'i soov polegi süüdlasi piinlemas näha, vaid isikliku meelerahu huvides veenduda, et nad ikkagi maksaks oma tegude eest. Tegelasena teeb ta veenvaks ka asjaolu, et ta pole oma toimingutes kaugeltki osav, lootes ennekõike heale õnnele või ajastusele (kui mees näitaks korraga üles mõnele salaagendile omast vilumust, poleks film pooltki nii realistlik). Mida intensiivsemaks ka ise tagaotsitavaks muutunud mehe jaht aga läheb, seda nigelamaks lähevad omakorda ta šansid. Samal ajal hellitatakse politseijaoskonnas lootust, et mees annab ennast üles, kui on viimaks eesmärgini jõudnud, sest uurijadki mõistavad, et tegemist tavalise inimesega, kes mõistab vastutust ja oma tegudegi tagajärgi. "Broken" küsib ka, paistis mulle, kuidas peaks Lõuna-Koreas tegelikult käsitlema-karistama kuritöö sooritanud alaealisi — filmist kujuneb arusaam, et Lõuna-Koreas suhtutakse sellesse probleemi teatava ükskõiksusega ja seetõttu ei kiputa väga adresseerimagi olukordi, kus nooruk või koguni laps on sooritanud (vägivaldse) kuritöö. Tegemist on jõulise ja riigi seisukohalt olulise teemaga, mis annab filmile väärtusliku tahu ja muudab selle sügavamaks kui keskmine krimidraama. "Broken" pole just meistriteos, kuid nii peategelase dilemma ja sündmustik üldisemalt on küllalt intrigeerivad, et filmile kerge soovitus anda — eriti kui on huvi lugude vastu, kus alaealised suhestatud kuritegevusega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar