Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 4. august 2014

"Cannibal" (2013)

"Caníbal" on Manuel Martín Cuenca maitsekas (no pun intended) draama eraklikust rätsepast nimega Carlos, kelle külmkapis pole midagi peale maitseainete... ja inimliha. Viimast on mees sinna kogunud kilode kaupa nagu orav talveks pähkleid. Liha saamiseks on tal mõistagi vaja süütuid inimesi mõrvata ja osadeks lõigata, aga Carlos on aja jooksul muutunud vilunud tapjaks ning tema jaoks on see nagunii väike hind, mida kontrollimatu isu rahuldamise nimel maksta. Pinev algusstseen, kus linnast välja rännanud Carlos jälgib üdini isoleeritud bensiinijaamas peatuvat paarikest, keda loodab panna teelt välja sõitma, reedab, et ta tegutsebki nagu treenitud kütt, valides ohvri(d) kindlalt välja ning tegutsedes seejärel detailideni läbimõeldud plaani järgi. Perifeerias asub onn, kus ta saab ohvrid segamata seibideks lõigata, söömiskõlbulikud osad pakendada ja need siis koju tuua, ilma et keegi linnas aimama hakkaks, et rafineeritud rätsepa näol koletisega tegemist on.

Ehkki film teeb juba alguses otsekoheselt selgeks, missugust elu mees elab, ei kujuta see tema õudseid harjumusi sugugi ekstreemselt, eriti nt sarnase temaatikaga teleseriaali "Hannibal" kõrval (mis küllaltki õõvastav on). Ehkki poster võib vastupidise mulje jätta, on siin ka alastust minimaalses koguses. Sarnaselt "Hannibal'ile" on "Cannibal" kütkestavalt kunstipärane — iga kaader annab märku (mulle muidu võõra) lavastaja nõtkusest ja heast tunnetusest, oskusest näidata ja mitte öelda. Dialoogi on teisisõnu napilt. Seda enam on põhjust kiita peaosatäitja Antonio de la Torre'i ("Volver") loomuliku väljenduslikkuse eest. Carlos räägib nii vähe kui võimalik, aga ometi kõneleb tema kehakeel alatasa sellest, mida ta mõtleb või tunneb. Film pakub mehe pentsiku elulaadi kohta vastuseid tarmukalt ja põnevalt ning on standarse sarimõrvarifilmina asjalikki, kuid selle südames on ikkagi armastuslugu, mida paraku raske tõsiselt võtta. "Cannibal" jääb justkui naiivselt lootma, et vaataja jaoks on pööraselt intrigeeriv näha üksildast vaikset monstrumit ennast järsku veetlevale naisele avamas ning tolle usaldust siis kuritarvitamas. Kokkuvõttes esinduslik, aga paraku pinnapealseks jääv ja mitte küllalt spontaanne katse üksildast inimsööjat romantiseerida; võib-olla oleks filmil suurem löögijõud, kui oleks psühhedeelsem ja sürreaalsem (nagu "Boxing Helena" vms)?

"Oi, sa töötad Maks & Mooritsas?"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar