Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 15. august 2014

"Divergent" (2014) / "Torment" (2013) / "Jumanji" (1995)

"DIVERGENT" (2014)

Olen seadnud eesmärgiks iga uut vaadatud filmi individuaalselt eraldi postituses arvustada, aga teen "Divergent'i" puhul erandi, sest... ma ei leidnud endas, andke mulle andeks, väge filmi lõpuni vaadata... Pealegi: olen antud blogi pidanud nüüdseks peaagu aasta aega (hämmastav, kuidas aeg lendab) ja nagunii jõudnud juba mitut analoogilist arvustada. Kuna kõigil noorsoole mõeldud ulmeromaanide põhjal tehtud filmidel kipuvad pahatihti ühesugused puudused olema, hakkab tekkima tunne, et minagi lihtsalt kordan ennast. "The Hunger Games'i" raamatud ja eriti ekraniseeringud (millest kolmas ja eelviimane jõuab üle maailma kinodesse aasta lõpus) on teadupärast ropult edukad. Mõistagi on see innustanud ahneid Hollywoodi produtsente, kes pole sugugi lühinägelikud, leidma süžee ja tegelaste poolest sarnaseid lugusid, mida miljonite teismeliste meeleheaks kinolinale tuua. Nüüdisajal, mil filme tehakse Hollywoodis sadade miljonite eest, ei söandata enam investeerida lugudesse, mis ei pruugi publikule pealegi minna, nii et kõige turvalisem on imiteerida. "The Hunger Games'i" filmid on minu jaoks üle keskmise köitvad olnud, sest pean Katnissi tegelasena põnevaks ja tänu sellele on mu jaoks huvitav, kuidas ta vaimseid ja füüsilisi oskusi rakendades end keerulistest olukordadest välja nihverdab. "Divergent'il" on "The Hunger Games'iga" ilmselgeid sarnasusi: peategelaseks on altruistlik tütarlaps, kes teeb segadusest radikaalseid otsuseid, seades nõnda ohtu nii suhted lähedastega kui lausa enda elu; tegevus toimub düstoopilises tulevikuühiskonnas, kus inimesed on jagatud eraldi rühmadesse ("Divergent'i" elukorraldus tundub küll tervem ja mitte nii... küüniline) jne. Aga film on lihtsalt tapvalt tegevusvaene, sel puudub iseloom. Meeldivaid tegelasi pole, kuid märgiksin taas, et Miles Teller on ütlemata andekas noor näitleja, keda ootab kahtlemata ilus tulevik. Järgesid tuleb "Divergent'ile", nagu näha, kolm. Öka. Ja õige pea tulevad välja järjekordsed noorsooromaanide ekraniseeringud: "The Giver" ning "The Maze Runner".

"TORMENT" (2013)

No sellel sissetungipõnevikul ei vedanud absoluutselt, sest mõni aeg enne seda jõudis välja tulla ja kõigi südamed võita tugevate sarnasustega "You're Next", mille võlude seas on muu hulgas mõnus huumor, tempo ja üks eriti vahva laul ('Looking for the Magic' kummitab osasid, sh mind ennast, siiani). Seetõttu õnnetu "Torment", millel erilisi külgi kahjuks polegi, nähtavasti kedagi ei huvita... olgugi et tegemist polegi otseselt halva filmiga. Siin mängib, muuseas, naispeaosa kütkestav Katharine Isabelle — tuntuim nüüdisaegne Kanada scream queen, keda võis näiteks näha ka seriaali "Hannibal" teises hooajas Margot Vergerina. Ja šerifi osa mängib Stephen McHattie, üks hea karakternäitleja, kes samuti puhastverd kanadalane. Nii et see saab kohe selgeks, et tegemist on Kanada õudusfilmiga. Ja tänu mõjusale atmosfäärile pakub "Torment" õigetes tingimustes vaadates isegi põnevust, vähemalt juhul, kui vaatajas tekitab ebamugavust mõte kaisuloomadest tehtud maskide taha varjunud maniakkidest, kes on eriti iseäraliku tämbri ning jõhkra metoodikaga. Miski filmi puhul ei mõju paraku originaalsena, aga samas ei esine ka midagi sellist, mis paneks keskmist inimest pead vastu seina peksma. Filmi aitab seejuures pinevamaks teha asjaolu, et hädaohtu satub ka loo keskmes oleva abielupaari laps. Kas või dramaturgia seisukohalt toimib see hästi, kui peategelased teavad, et kaalul on nende kaduma läinud väikese poja elu (ja põhjusega). Asjalik näitlejaskond on kah omaette plussiks, McHattie't nägin ma alles hiljuti intrigeerivas zombifilmis "Pontypool" (postitus) ja olen endiselt veendunud, et ta sobiks enam-vähem ideaalselt mängima Roland Deschaini, kui mingi ime läbi peaks Stephen Kingi "The Dark Toweri" saaga filmi(de)ks või telesarjaks saama. Kellele passisid filmid nagu "Ils" või "The Strangers", naudib mingil määral ka "Torment'i".

"JUMANJI" (1995)

(*kordus*) Mul peaks ilmselt häbi olema, sest kui Robin Williams meie seast hiljuti lahkus, hakati muidugi kohe meenutama tema märkimisväärsemaid filme nagu "Awakenings", "Good Will Hunting" ja "The Fisher King", mina jälle vaatasin "Jumanji't" ja... "Jack'i". Aga mu valikut aitab ratsionaliseerida asjaolu, et neid tema va parimaid ma olen juhtumisi lähiajal vaadanud ("Good Will Hunting" on korduvalt nähtudki), samas kui noid lastefilme nägin viimati põnnina. "Jumanji" nende seas. Ei saa välistada, et käisin teist kinoski vaatamas, kui see välja tuli. Ma justkui ei mäleta, et mulle too film juba noores eas väga meeldinuks — üle ühe või kahe korra ei sattunud ma seda kindlasti vaatama — ja ei avaldanud muljet nüüdki. Esimese asjana torkab muidugi silma, et arvutigraafika on siin solvavalt kehv isegi 1995. aasta kohta, mis on üllatav, kuna selle kallal pusis nüüdseks vägagi austatud firma Industrial Light & Magic. Loodan siiralt, et Williams neist pärdikutest, kes filmi jooksul sigadusi korraldavad, visioone ei näinud, kui tal surres elu silme eest mööda jooksis. Kalli Hollywoodis valminud koguperefilmi kohta on "Jumanji" ka üllatavalt igav ja ebanaljakas. Ometi meeldib mulle just disaini poolest maagiline lauamäng, millest filmi lugu ka alguse saab. Isiklikult hakkasin Robin Williamsit näitlejana väärtustama siis, kui ostsin 12- või 13-aastaselt pimesi psühholoogilise põnevusfilmi "One Hour Photo" videokassetil. No seda sai küll kordi kümneid vaadatud ja meeldib siiani väga. "Jumanji" paraku imeb. Mäletan aga, et jälgisin usinalt filmi põhjal tehtud joonisseriaali, mida tubli paar aastat tehti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar