Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 19. august 2014

"Get on Up" (2014)

"Get on Up" on ulatuslik biograafiline draama soul- ja funkmuusika legendist James Brownist, keda erilise pealehakkamisega kehastab võrdlemisi tundmatu Chadwick Boseman. Nagu nii nakkavat muusikat teinud härra eluloofilmist ootakski, on "Get on Up" kutsuvalt energiline ja värvikas ning tajub kenasti ka seda, missugused olid kuue- ja seitsmekümnendatel moevoolud (suurem osa eelarvest kulus nähtavasti osatäitjate rõivastamisele, nii et selle poolest küündib film tõesti lausa "American Hustle'i" tasemele), kuid filmil on paraku puudus, mida raske ignoreerida: see on neetult laialivalguv.

"Get on Up" eelistab James Browni portreteerimisel puudutada muusiku elu iga võimalikku tahku, suutmata selle tagajärjel millelegi põhjalikult keskenduda. Sarnaselt mõnele kõnet pidavale seniilsele vanurile ei mõista film ühtegi alustatud mõtet lõpetada ja üldpilt jääb seega nõrgaks. "Get on Up'i" teeb tüütavalt episoodiliseks ka asjaolu, et tegijad pole väga hoolinud kronoloogiast, mis tähendab, et film esitab Browni elu erinevaid etappe üsna juhuslikus järjestuses  — pole ebatavaline, et ühel hetkel näeme Bosemani märkimisväärse nõtkusega Browni keerukaid tantsumanöövreid järele tegemas ning seejärel Browni väikese poisina Lõuna-Carolina farmis pealt vaatamas, kuidas vanemad teineteist nuhtlevad. Eks "Get on Up" looda nõnda rõhutada, et Browni raskevõitu nooruspõlv oli otseselt süüdi mehe enda keevaverelises loomuses, mis ei avaldunud vaid tantsuliigutuste kaudu, vaid ka selle, kuidas Brown omaenda kaasat kohtles. Paraku on soulmuusika ristiisa kalduvus vägivallale järjekordne nüanss, millesse film ei jaksa põhjalikult süveneda, mistõttu pole ka see osa laialivalguvast süžeest lõpuks midagi väärt. Ja nii võib öelda enam-vähem kõige kohta, mida film peaaegu kahe ja poole tunni vältel puudutab.
Päris segaduses vaatajat vähemalt ei hoita — film ei ole salatsev selle suhtes, millist faasi Browni elus parajasti käsitletakse, aga ometi jääb vaataja, kes tema muusikaga üldse tutvunud pole, endalt küsima küsimusi nagu: "Kui kuulus ta selleks täpselt oli? Mitu albumit ta siis juba välja andnud oli?". Vaatamata kohmakale ülesehitusele ei saa filmi aga halvaks nimetada. Nagu mainitud, on Boseman'i osatäitmine tähelepanuväärne; näitleja mängib Browni, kelle riietumisstiili ja soeng filmis palju muutub, alati veenvalt, pannes meile kohe hingele, et on Michael B. Jordani kõrval teine uus mustanahaline näitleja, kelle ettevõtmisi tuleb jälgida. Omamoodi ligitõmbav on, et film ei suvatse suurt staari idealiseerida, kujutades Browni iseka ja alatu inimesena, kes hoolis vaid enda imagost ja edust. Tõsi, "Get on Up" ei püsi just kaua meeles ja heliriba on nauditavam kui film ise (otsige albumit Get On Up: The James Brown Story), kuid õnneks on siinsed segmendid mõnusalt koloriitsed ja retrospektiivsed ega pane kulutatud aega liiga palju taga nutma... isegi kui need segmendid ei taha alati hästi klappida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar