Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 18. august 2014

"Let's Be Cops" (2014)

"Let's Be Cops'i" pole võimalik põhjalikult ümber jutustada, sest midagi ümber jutustada polegi. Filmi kirjutanud-lavastanud Luke Greenfield ("The Animal") kannatab nähtavasti pettekujutelma käes, et keskmise inimese jaoks on lõbus enam kui pooleteist tundi järjest jälgida, kuidas politseivormid selja tõmmanud imbetsillipaar kärakat timpab, savu tõmbab, naisi käperdab või kolgib ning netioksjonilt muretsetud politseiautoga ringi kihutab. Midagi sellist peaks reaalselt vaimukaks ehk minu 12-aastane vend, aga usun, et temalgi on nüüdseks taipu niisuguseid filme ebanormaalseks pidada või suisa vältida. Hollywoodi komöödiate tase on minu hinnangul viimaste aastate jooksul natuke paranenud (või äkki olen mina leebunud?), aga aeg-ajalt kohtab ikka eksemplare, mis ammenduvad umbes veerand tunniga, sest üks lame nali on kohmakalt venitatud täispikaks filmiks.

"Let's Be Cops" just niisugune ongi! Ja oleks siis tegemist süütu farsiga, mis ei taha kellelegi halba, aga ei — see on kõige seksistlikum, rassistlikum ja lihtsalt solvavam komöödia, mida üle tüki aja nähtud. Filmis pole vist ühtegi naist, kes ei näeks välja ja käituks nagu pornostaar, strippar või lihtsalt lits, ehtsaid politseinikke kujutatakse käpardlike idiootidena, kõige madalalaubalisem tegelaskuju terves filmis on kuldhammastega latiino jne. Ainuüksi asjaolu, et "Let's Be Cops" on lugu kahest infantiilsest mökust, kes taipavad, et saavad ennast vahelduseks vägevate meestena tunda, kui neil munder seljas ja relv käes on, tekitab üksjagu ebamugavust. Eriti nüüd, kui on omajagu diskuteeritud ka selle üle, kuidas politseinikud kipuvad oma autoriteeti kuritarvitama. Rääkimata sellest, et pärast komöödiaid nagu "Superbad", "The Heat" või "21 Jump Street" ja tolle järg ei mõju käpardlikud politseinikud nagunii enneolematuna. Vähemalt annab absurdne lõpplahendus mõista, et realism polegi tegijate jaoks eriline prioriteet olnud.

Midagi, mis natukenegi naerma utsitaks, "Let's Be Cops'is" lihtsalt pole. Seansil viibides, ükskõik mida ma ka vaatama poleks sattunud, keskendun reeglina filmile ning väldin muid tegevusi, aga seekord külastasin küll rahuga tualettruumi, lugesin telefonist (kedagi häirimata) e-maile ning lausa loendasin saalis istmeid, ning kui viimaks saabusid kauaoodatud lõputiitrid, oli mu palgeile kogunenud suurest häbist-kurbusest nii palju pisaraid, et varrukad said neid pühkides läbimärjaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar