Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 15. august 2014

"Lucy" (2014)

"Lucy" on Luc Besson'i kirjutatud ja lavastatud märulipõnevik Hiinas elavast näitsikust Lucyst, kes on sidunud ennast valede inimestega ja saab selle tagajärjel vastu tahtmist narkomuulaks. Kurjadel Korea ärikatel on nimelt plaan toimetada erinevatesse Euroopa linnadesse unikaalset uimastit, millest pungil kott peidetakse kirurgilisel teel ka Lucy ja paari teise õnnetukese kõhuõõnde. Saatuse tahtel läheb kotike neiu kõhus aga katki ning sellega täidetud aine omakorda ta vereringesse. Järsku avastab Lucy ennast omavat üliinimlikke võimeid, sest kui üldiselt kasutab inimene vaid 10% enda ajust (vähemalt filmi kehtestatud reeglite kohaselt), tagab märkimisväärne doos seda uimastit ligipääsu aju nendele piirkondadele, mida harilikult ei kasutata. Kõigest tundide jooksul toimuvad Lucy's hirmuäratavad muutused ja ta saab põhimõtteliselt alistamatuks, aga samas teab naine ka, et on suremas ning kaotamas oma inimlikkust.

Ühtlasi ei ole võimalik ennustada, mis juhtub, kui ta saab lõpuks enda aju maksimaalselt kasutada — isegi mitte professor Norman, kes seda teemat aastakümneid uurinud on ja kellega Lucy Pariisi kohtuma rändab, korealased kannul. "Lucy" näol on kahtlemata tegemist ambitsioonika, moodsa ja tempoka filmiga. Olgugi et algne idee pole ehk kõige taibukam (see on juba ammu teada, et inimesed kasutavad rohkemat kui 10% ajust), on Besson endast parima andnud, et seda ka mitte raisku lasta, tehes juhuslikust uimasevõitu kaunitarist ähvardava superkangelase, kelle annete hulka kuuluvad lõpuks ka telekinees ja telepaatia, ning sundides samal ajal imestama, kuidas Lucy transformatsioon (mis läheb vahepeal nii koledaks, et meelde tulevad David Cronenbergi varased filmid) õieti kulmineerub. Lucy's toimuvad muutused mõjuvad põnevalt ning tagaajamistest-tulevahetustest ei tule puudust — tegemist on Luc Besson'i märuliga, halloo — nii et ulmelise märulipõneviku kui sellisena lahutab "Lucy" meelt paremini kui suurem osa seniseid tänavusi kassahitte.
Tubli tööd teeb siin ka Scarlett Johansson, kes mõjub alati veenvalt, mängides eriti hästi hirmu. Kuna Lucy on kõigepealt normaalne tüdruk, kes saab kohutava šoki, kui korealased ta kinni nabivad, ja saab seejärel robotlikuks superinimeseks, pole selgelt tegemist lihtsa rolliga. Ometi mõjub film ka absurdselt ja vaevalt Luc Besson seda taotleb, sest ehkki ülesehituselt on "Lucy" võrdlemisi rudimentaarne, leidub siin sügavaid mõtisklusi kõiksuse ning inimeste algupära ja olemuse kohta. Filmis esineb arvutigraafika abiga loodud kaadreid ammustest aegadest, kui inimesi veel ei eksisteerinud (mis tuletavad kangesti meelde lummavat "The Tree of Life'i"), aga ka kaadreid filmidest "Samsara" ja "Baraka", mille tunneb ära igaüks, kes Ron Fricke'i tööga vähegi tuttav on. Kohati jätab selline käitumine laisa mulje, aga vähemalt on üheks prioriteediks olnud, et film oleks vaataja jaoks kütkestav ka visuaalselt. Kui süžee poleks nii madalalaubaline ja tobe, võiks "Lucy" midagi väärtki olla. Kartmata millegagi üle pingutada, on Besson kulutanud palju energiat eksistentsiaalsete küsimustega tegelemisele ning unustanud selle tagajärjel mõned väga olulised asjad.
Näiteks on tarvis peategelast, kellega vaatajal tekiks emotsionaalne side (kui Lucy ütleb, et on ilma jäämas inimlikkusest, jätab ta saatus külmaks, sest film ei ole näidanud, milline ta on inimesena). Filmi vältel ei saa me muu hulgas teada, mis moel ja eesmärgiga niisugune uimasti tehtud on ja milliseid tulemusi loodavad ärikad saada selle müümisega (kas tõesti tahetakse nii võimast ainet müüa Euroopas noorukitele?!!) või mida Lucy tahab professor Normanist, kelleni jõudmiseks tal on vaja pikk lennureis ette võtta. Olgu, Lucy paljastab, et on peatselt surnud, tunnetest aegamööda ilma jäämas ja soovib professor Normanile tolle uurimistöö jaoks võimalikult palju uut infot pakkuda, aga lõpuks on ikkagi näha, et professori tegelase ülesandeks Bessoni isiklikke tundeid-mõtteid vahendada ning publikut seeläbi lisaks kaasa elamisele ka kaasa mõtlema utsitada (ja kes sobiks selleks paremini kui mesimagusa häälega Morgan Freeman). Paar aastat tagasi tuli teadupärast välja sarnast teemat käsitlev "Limitless" — hulga mõistuspärasem ja intelligentsem film, kus arulagedat actionit ja vägivalda on minimaalselt, aga mis on täpselt sama huvitav. "Lucy" on lõbus, nüansirikas ja intrigeeriv, aga pingutab üle nagu nina täis tõmmanud nolk tantsupõrandal. Ja teeb end selle pärast lolliks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar