Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 5. august 2014

"Palo Alto" (2013)

James Francost on ajapikku saanud enamat kui kõigest näitleja. Ehkki teda võib endiselt näha Hollywoodi filmides (sügise poole tuleb välja skandaalne komöödia "The Interview"), tegeleb mees niivõrd usinalt ka õpetamise, maalimise, kirjutamise, lavastamise ja muuga, et tekib küsimus, kuidas tal magamiseks üldse aega jääb (veebisaidil Bustle ilmus nädala eest detailne ülevaade tema tänavustest tegemistest). Nende inimeste hulk, kes teda nimetatud ettevõtmistes päriselt andekaks peavad, paistab muidugi suhteliselt väike olevat — olen vaheapeal kohanud kommentaare, et kui Franco poleks näitlejana kuulus, poleks tal võimalikki pretensioonika omaloomingu eest mingisugust tähelepanu saada. "Palo Alto" aluseks on sedapuhku suure artiste'i samanimeline novellikogu, mida samamoodi on üksjagu kritiseeritud. Filmi lavastajatoolis ei istunud aga autor ise, vaid Sofia Coppola vennatütar Gia, üks nooremaid suures Coppola suguvõsas (sünd. 1987).

Lavastajadebüüdi kohta vägagi tugevas filmis esineb tõtt-öelda sarnaseid peensusi, mis paljudes Sofia Coppola omadestki. Selles peegeldub elegantsi, õrnust ja melanhooliat, aga ka teravmeelsust ning lahvatavat nooruslikkust. Ma ei kujuta ette, millise ülesehitusega on täpselt raamat, aga filmile toob kasu, et see pole mitte kokku pandud eraldiseisvatest lühikatest nagu jutukogu ekraniseeringust ehk ootaks, vaid vaatleb tervenisti üht konkreetset teismeliste kollektiivi. Nad on tiirased ja uudishimulikud nagu noored ikka, aga ka elutud ja haavatud, lausa letargilised. Hindan režissööri otsust mitte täita filmi inimmassidega — normaalses keskkoolis ja selle ümbruses näeb ju sadu seljakotte kandvaid noori edasi-tagasi traavimas, aga siin midagi sellist ei ole. Mänguväljakud, raamatukogud, pargid ja kohvikud, kus filmi tegelaskonda kuuluvad äärelinna murelapsed aega veedavad, on täiesti inimtühjad, kõneledes nende isolatsioonist ja võõrdumusest.

Natuke on "Palo Alto'l" meeleolult ühist Todd Solondz'i teostega; konkreetsemalt meenus mulle just "Storytelling". Ja ehkki "Palo Alto'l" pole ette näidata vahvat soundtracki nagu "Storytellingul" või Sofia Coppola filmidel (tundsin korduvalt, et osavalt valitud muusika aitaks "Palo Alto't" meeldejäävamaks muuta), julgen filmi kiita. Kõigest kaugenenud noorte tühjus ja äng tuleb siin veenvalt esile, palju on poeesiast pakatavaid kaadreid. Ilmekas kurbmäng. Alguses mõtlesin muidugi tusaselt, et mõni tiinekate armuvalust jahvatav emopask jälle, aga teatud hetkest hakkas klikkima.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar