Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 28. august 2014

"Sin City: A Dame to Kill For" (2014)

Pärast mannetu treileri nägemist kadus mul igasugune usk, et "Sin City: A Dame to Kill For" kas või natukenegi hea saaks olla, aga peab tõdema, et Robert Rodriguez ja Frank Miller on tõepoolest palju rüganud, et inimesed, kes seda järge aastaid ja aastaid kannatlikult oodanud on, kinosaalist nördinult lahkuma ei peaks. Seda enam irooniline on muidugi asjaolu, et Ühendriikides ei läinud filmi eriti keegi vaatama — avanädalavahetusel tõi film sisse kõigest kuue miljoni ringis, mis on niisuguse profiiliga filmi kohta mikroskoopiline summa. Võib-olla on minu puhul asi selles, et mul polnudki "Sin City: A Dame to Kill For'i" suhtes mingisuguseid ootusi, aga pettuma ma enda üllatuseks ei pidanud — ainuüksi sellest sain väikese rõõmusüsti, et käesolev järg ei näe pooltki nii odav ning inetu välja kui treileri järgi tundus, ja usun, et selle eest võib tänada 3D-prille, mis teevad filmi nauditavalt ruumiliseks ja rõhutavad nõnda selle unikaalset stiili. Ekstravagantseid visuaalefekte on siin rohkemgi kui 2005. aastal ilmavalgust näinud "Sin City's" ja paraku mõjub film seetõttu veidi kitšilikult. Kaasa ei aita siinkohal tõsiasi, et järg ei suvatse ennast vahepeal kõige tõsisemalt võtta, aga eks tegemist ongi minu hinnangul ikkagi labasusi väärtustava rämpsfilmiga. Ometi on see vähemalt huvitav ja kütkestav rämpsfilm... ja kui te veel märganud ei ole, siis selliste tegemises ongi Robert Rodriguez omaette meister. Arvestades, kui palju filmi koletust urbanistlikust maailmast on loodud arvutigraafika abil, tundub see küllalt ehe; kes "Sin City't" vaadates vaimustus just mastaapse Basin City õõvastavast miljööst, leiab antud järjest nii mõndagi imetlusväärset. Rodriguez tegi nähtavasti kindlaks, et filmi viimistlemiseks ja töötlemiseks jääks võimalikult palju aega — olgugi et osad kaadrid meenutavad multifilmi, ei tundu miski "A Dame to Kill For'is" poolik või lõpetamata, nii et kõigega, mis puudutab filmi visuaalset poolt, võib rahule jääda. Rõhutaksin siiski taas, et parema elamuse saamiseks tuleks seda ilmselt 3D's vaadata (etskae, saan haruldasel kombel 3D'st positiivses valguses rääkida!).
Film kätkeb kolme suuremat lugu, millest põnevaim (ja stimuleerivaim...) on "A Dame to Kill For". Kõnealust daami, deemonlikku Ava't, kehastab vastupandamatu Eva Green, kes on filmi südameks. Prantsusmaalt pärit preili on juba korduvalt tõestanud, et tuleb manipulatiivsete, õelate piigade mängimisega meisterlikult toime ega karda seejuures enda keha näidata. Ava on inimene, kes kasutab enda seksapiili relvana, püüdes pahaaimamatuid mehi ükshaaval musta lese kombel võrku ja imedes nad seejärel kuivaks, nii et kartmatu Green passib rolli suurepäraselt. Kuna näitlejatari jaoks pole ka ohtrad alastisteenid probleemiks, mõjub see eriti veenvalt, et Ava mõtleb oma kehast kui püünisest, mis võimaldab tal saada kõik, mida tahab. Kui see perfektse figuuriga naine ekraanile ilmub, võib kinosaalis põhimõtteliselt kuulda, kuidas iga meessoost vaataja püksinööp eest lendab. Mulle tegelikult meeldib väga, kuidas film naisi kujutab — nad on küll üleseksualiseeritud, aga ei mõju niisama kehadena, ja kui vähegi tahavad, võivad kiimakottidest meeste üle palju võimu omada.
Õigupoolest võib rahule jääda kõikide osatäitjatega, kes pole professionaalidena heitunud tõsiasjast, et Basin City on läbi ja lõhki arvutitega loodud keskkond ning võtted toimuvad pisikeses stuudios. Bruce Willis on muidugi taas sellise ilmega, nagu eelistaks pigem kodus Minesweeperit mängida või iTunes'ist MP3-sid osta, aga üldiselt näevad siin vaeva isegi marginaalsemad kujud nagu Ray Liotta või Jeremy Piven, kes kumbki kõigest ühes stseenis. Tegelased on seekord kahjuks hulga üheplaanilisemad kui 2005. aasta "Sin City's", kus maskuliinsemadki löömamehed nagu Marv omasid teatavaid romantilisi jooni. "A Dame to Kill For'is" kujutatakse enam-vähem igaühte külmaverelise nälkjana, keda ainuüksi mõte kellegi kõri läbi lõikamisest tegutsema motiveerib, ja ehkki nihilistlikke või jumalavallatuid mõttekäike on loogiline neist korrumpeerunud karaktereist ka oodata, ei esine siin vastukaaluks lüürilisust, mida võib leida esimesest jaost (kui Nancy ja Hartigani platooniline armastus on "Sin City's" väga hell ja armas, siis nüüd jätab see lausa ükskõikseks, kui tüdruk tema nimel surra otsustanud võmmist nägemusi näeb). Kokkuvõtlikult jätab palju "A Dame to Kill For'i" puhul soovida, aga võib üllatada, kui palju naudingut see vanu film noir'e matkiv üdini räpane b-film pakub.

2 kommentaari:

  1. "Kui see perfektse figuuriga naine ekraanile ilmub, võib kinosaalis põhimõtteliselt kuulda, kuidas iga meessoost vaataja püksinööp eest lendab."

    "Bruce Willis on muidugi taas sellise ilmega, nagu eelistaks pigem kodus Minesweeperit mängida või iTunes'ist MP3-sid osta"

    The best lines I've read in a while.

    VastaKustuta
  2. Järele mõeldes muidugi iTunes'ist ei saa MP3-sid osta, sealt saadud musa on mingis M4A formaadis ju tegelikult. Aga pohh, see pole tehnikablogi.

    VastaKustuta