Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 20. august 2014

"Starman" (1984)

Nüüd suhtutakse John Carpenteri "The Thing'i" (arvustus) kui tõelisesse klassikusse, ent kui film 1982. aastal välja tuli, ei saatnud seda kaugeltki soe vastuvõtt — suuresti sellepärast muidugi, et populaarse koguperefilmi "E.T." pärast olid just moodi läinud "sõbralikud tulnukad" — nii et režissöör pidi kompensatsiooniks tegema midagi, mis poleks niivõrd morbiidne ja rõve. Tulemuseks "Starman", mida saabki nimetada Carpenteri ilusaimaks, rahustavaimaks linateoseks.

Tekib küsimus, miks ta enda karjääri jooksul (mida võib ilmselt lõppenuks pidada?) rohkem armastuslugusid ei vändanud. Lugu on iseenesest küllaltki otsekohene: maalilises Wisconsinis teeb plahvatusega päädiva hädamaandumise tulnukas, kes otsib peavarju lähedalasuvast farmist. Seal elab noor lesk Jenny, kelle lahkunud abikaasa kuju ja hääle tulnukas ka omandab, kasutades selleks fotoalbumit ja koduvideosid. Naine on abikaasa taasnägemisest ehmunud, aga tõelise šoki põhjustab mõistmine, et tegemist kosmosest saabunud olendiga, kes kõige tipuks vajab ka tema abi. Valdavalt on "Starman" selline melodramaatiline road movie ja ehk isegi mitte nii vaimukas kui olla üritab, aga mis loo intrigeerivaks (ja tundlikuks) teeb, on asjaolu, et Jenny on sunnitud teise osariiki sõidutama ebamaise olevuse, kes on identne abikaasale, keda naine nii sügavalt igatsenud on, ja film annab hellalt edasi sellest probleemist tulenevaid dilemmasid, sisekonflikte, tundeid. Mõistagi tekib kahe vahel ruttu eriline side. Nagu "E.T.'s", on ka antud filmis tulnuka kannul kurjad onud armeest ja see süžeeliin pole isegi kõige tarvilikum. Mind isiklikult häiris, et pärast üht Jenny kurba paljastust on kohe näha, kuidas lugu kulmineerub... filmist oleks intelligentsem anda meile see info tegelase kohta kohe filmi alguses ja peitlikumalt.
"Starman" on lavastaja ainus Oscarile kandideerinud film — kujukesele pretendeeris (veidi üllatavalt) tähtede vahelt saabunud nimitegelast kehastav Jeff Bridges. Näitleja maneerid, mis pole sugugi tagasihoidlikud, mõjuvad tegelikult veidi ärritavalt; saidil iCheckMovies on üks ninatark nimega devilsadvocado teinud komöödiast "Tropic Thunder" inspireeritud kommentaari: "I'm going to cut Jeff Bridges some slack and assume that they hadn't yet learned at this point in cinema history the golden rule of sci-fi: never go full alien." Lõpetuseks tuleb märkida, et filmimuusika on päris kaunis. Carpenter, kes enamasti on eelistanud oma filmidesse väga primitiivsete vahenditega muusika teha, kasutas erandlikult helilooja Jack Nitzsche teeneid ja see tasus selgelt ära. Nimetatud puudustele vaatamata on "Starman" puudutav ja õrn ulmefilm; mind liigutavadki muidugi lood võõras paigas viibimisest, kaasnevatest kohanemisraskustest ja mõistagi armastusest. Mis puutub John Carpenteri filmidesse üldisemalt, siis mullegi imponeerivad tema napakamad asjad ("Big Trouble in Little China"), aga "Starman" on teisest klassist. Kuigi "The Thing" on ikkagi ägedam!

3 kommentaari:

  1. Tänks, baby! <3
    Much love, much kiss

    VastaKustuta
  2. Pigem oma teenuse reklaamimine kui siiras kommentaar. ^

    VastaKustuta