Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 5. august 2014

"Starred Up" (2013)

Vanglafilmid on mulle meelepärased olnud, nii et mõistagi tundsin huvi suurepärase "Perfect Sense'i" režissööri David Mackenzie uusima draama "Starred Up" vastu. See on filmi puhul algusest peale selge, et stsenaariumi kirjutanud inimene, kes vanglaeluga isiklikult kokku puutunud, sest "Starred Up'is" ei esine kõigest palju niisugustes asutustes kasutatavat žargooni, vaid mitmeid praktilisi meetodeid, mida ainult trellide taga õppida saab. Muu hulgas on näidatud, kuidas võimalik hambaharja, välgumihkli ja žileti abil luua üliohtlik instrument enda kaitsmiseks ning teha ennast kättesaamatumaks olukorras, kus tekib vastasseis valvuritega — kui ennast beebiõliga üle valada, ei saa üks valvur sinust naljalt kinni haarata. Filmi keskmes olevat impulsiivset paskaaki kehastav Jack O'Connell on ainuüksi välimuse poolest veenev ja kõigile oma halbadele külgedele vaatamata paratamatult meeldivgi. Tegelase suhtes tekitab ambivalentseid tundeid ka asjaolu, et kuna film ei reeda tema tausta kohta esialgu suurt midagi ning näitab teda heas valguseski, ei ole kohe arusaadav, kui ohtlik või halb ta reaalselt on. Ehkki nooruk kaldub selgelt agressiivsusele, rakendab ta vägivalda ainult juhtudel, kus tal on tarvis enda eest seista ning näitab vahepeal ka initsiatiivi autoriteetidega koostööd teha. Tähelepanuväärne on stseen, kus tal ei jää muud üle kui ähvardamise huvides ühel pahaaimamatul valvuril hammastega sugutist haarata, sest tal on käed raudu pandud. "Starred Up" proovib üldisemas mõttes vange humaniseerida ning pillub käigupealt teravaid kommentaare sisekliima ja poliitika kohta Suurbritannia kinnipidamisasutustes — päevakorrale tuleb küsimus, miks peaks õigupoolest vanglates hoolima vangide rehabiliteerimisest, kui nende olemasolu tagab valvuritele ja juhatusele töökohad. Ja kuigi "Starred Up" on küllalt brutaalne, et mitte liiga poisilik või lahja näida, ei jäta see ka utreeritud muljet (nagu näiteks "Dog Pound", mis üritab pigem šokeerida). Draamana ei taha film jälle täiesti toimida, sest sel on rääkida ka isa-poja lugu, mis ei jõua suurt kuskile ja peidab endas teatud klišeesid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar