Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 13. august 2014

"The Expendables 3" (2014)

Sylvester Stallone jätkab väsimatult missiooni lubada endistele (märuli)staaridele, kes on muutunud kortsuliseks ja reumaatiliseks ning pidanud leppima tõsiasjaga, et nende asemele on Hollywoodis võetud nüüd nooremad-ilusamad inimesed, veel võimaluse kinolinal kurikaeltele kitlisse anda. Alatasa suurenevasse palgasõdurite gruppi ja nende ümbrusse lisanduvad "The Expendables 3's" näiteks Wesley Snipes, Antonio Banderas, Mel Gibson, Harrison Ford ja hulk ilmetuid noori täkkusid, kelle eesmärk on õigupoolest meelde tuletada, et võib-olla ei saa tänapäeval asjad käia nii nagu nende sangarite hiilgeaegadel, mil piisas kuulipildujaga tuppa tungimisest ja kõigi sõelapõhjaks laskmisest. "The Expendables 3" justkui ongi omamoodi mõistulugu sellest, mida tähendab olla Hollywoodis vana ja väeti; missugune on hirm selles tööstuses unustusse vajumise ees. Kui Stallone'i kehastatud Barney istub oma alistatud semudega baaris ja õllepudeliga tõtt vahib, kostab ta löödult: "As I see it... If we keep this life up, the only way this thing ends... for all of us... is in a hole in the ground and no one givin' a shit." Ehkki filmis käib jutt Barney tiimi tulevikust, pole just raske näha, et Stallone räägib salamisi iseendast kui näitlejast ja oma sarnases situatsioonis kolleegidest.

Uued tegelased, keda filmis tutvustatakse, paistavad muuhulgas olevat neid kehastavate näitlejate peegeldused: Banderas mängib sarmikat hispaanlast, kellel ei õnnestu nooruslikkusele vaatamata tööd leida (sarnaselt Banderasele endale); Snipes jälle endist meedikut, kes maksupettuse pärast trellide taga istunud (nii juhtus teadupärast ka Snipesi endaga); Mel Gibson aga isehakanud sõjakurjategijat, kes tuletab Barney'le ühel hetkel meelde, et igaühe kätel on tegelikult veri (mis viib mõtted tõigale, et Gibson on enda taktitundetute vihapursete pärast saanud tööstuses omamoodi kurjategijaks). Teisisõnu on eneseirooniat sedapuhku veelgi rohkem, mis teeb selle meeldivalt lõbusaks, aga ka imelikult melanhoolseks, sest peaosatäitjad ei väsi filmi käigus salamisi vihjamast, et nende hiilgeajad on tõepoolest läbi, samas kui varem paistsid nad kinnitavat, et nii see pole. Noorte palgasõdurite, kelle Barney palkab vanu sõpru asendama, ülesandeks on demonstreerida, et musklid ei tähendagi enam ehk midagi. Nüüd on kuumadeks teemadeks häkkimine ja sellised kõrgtehnoloogilised imevigurid, mida võib kohata "Mission: Impossible'i" seerias. Ühel hetkel kinnitataksegi Barney'le tema üllatuseks, et aasta pole enam 1985. Arulage tulistamine ei anna tulemusi.
Režissööriks on sedapuhku Austraaliast saabunud Patrick Hughes, kellesse seeria vaimsel isal Stallone'il palju usku oli, olgugi et mees on varasemalt vaid ühe täispika filmi lavastanud ja sedagi kodumaal ("Red Hill"). "The Expendables 3" algusstseen on nii lohakalt kokku pandud, et uskusin selle ennatlikult olevat triloogia halvim osa, aga ühel heal hetkel hakkasid selle võlud (mida eelmises lõigus kirjeldasin) pärale jõudma ning film mu huvi aegamisi võitma. Suuremas osas on "The Expendables 3" tegelikult enesekindlalt lavastatud (Hughes paistab inspireeritud olevat Teist maailmasõda kujutavatest sõjadraamadest), lihtsalt siin esineb ka plahvatusi, mis näevad välja nagu koolipoisi harjutus algelises arvutiprogrammis, kehva montaaži ja muud sarnast, aga teadupärast leiab sedasorti lohakusvigu ka eelmistest osadest — ma ei tea, kas probleemiks eelarvelised või ajalised piirangud, aga millegipärast ei tundu need filmid piisavalt viimistletud.
Tegemist on, muuseas, esimese filmiga "The Expendables'i" sarjas, mis saanud tinglikult PG-13 reitingu (Eesti mõistes MS-12), nii et peab pingsalt jälgima, et käesolevas jaos ühtainsat verepiiska silmata (mina ei silmanud). Vägivalla vähesus ei ole otseselt probleemiks, kuid selgelt on montaažiruumis ka sellevõrra kurjemalt käitutud, sest kui Stallone otsustas, et film võiks lastesõbralikum olla, tuli karmimaid tapmisi kärpida. Kaasaegsetes märulites on veri jälle sama mis kuuma supi sisse pigistatud hapukoor — mõistlik lisand, aga mitte tingimata hädavajalik. Möllu on siin niiehknaa rahuldavas koguses ja film on ootuspäraselt tempokas, ehkki muutub kuidagi üksluiseks, kui Barney asub endale uut nooruslikumat meeskonda kokku panema. Väga rumal nüke, sest aastate jooksul on vanadest peerudest koosnev mansa omamoodi kalliks saanud ja nüüd aetakse nad ajutiselt laiali, sest tarvis on vaja uut verd leida? Milleks? Sel põhjusel antakse ka vähe teha nt Harrison Fordile ja Arnold Schwarzeneggerile, aga vähemalt saab viimane korrata oma ajatuid lööklauseid nagu "I lied" ("Commando") ja "Get to the chopper!" ("Predator"). Need, kes hindavad antud filmisarja just sedasorti kavalate winkide pärast, lahkuvad saalist arvatavasti rõõmsa tujuga. Minu jaoks on "The Expendables 3" enam-vähem samal pulgal eelmiste osadega, mis tähendab, et ma pigem soovitan seda. Filmil on omi tugevusi, see on kindel, ja niigi pisut vaimuvaese seeria kolmanda osa kohta on sel kohati üllatavalt palju mõtteainet pakkuda.

4 kommentaari:

  1. "Expendables 3" suurim puudus on minu jaoks sama, mis eelmistel osadel. Erinevalt 1980ndate actionfilmidest (mida nagu üritataks kopeerida) võtab Sly oma narratiivi liiga tõsiselt ja üritab kogu jaburuse juures liiga paatoslik (vendlus, ohverdamine, kokkuhoidmine jne). Filmi lugu on kulunud ja igav, ent võtab meeletult palju ekraaniaega. Vähemalt seekord ei üritatud toimuvale lisada kummalist sotsiopoliitilist mõõdet, mis eelmistes osades alati väga valena tundus.

    Nõustun kõigi sinutoodud punktidega. Montaaž on üsna halb ning film tundub kohati väga odav. Aga kõige suuremaks puuduseks on nõrgalt läbikonstrueeritud action. Siin on ju toredaid set-piec'e, aga kõik on väga suvaliselt kokku vistatud ja action ei tulene eriti tegelaskujude teekonnast. Heas acftionfilmis teenib märul narratiivi ja tegelaskujusid (nagu näiteks McTiernani filmides Predator, Die Hard 1 & 3), ent siin oli suurem osa actionist üsna igav plahvatuste jada.

    Filmi meeldivaimaks osaks oli minu jaoks Wesley Snipes, kelle tegelaskuju ei saanud peale esimest 15 minutit kahjuks piisavalt ekraaniaega. Tema ja Gibson on mehed, kes on ainsana vanas eas sama šarmantsed ja nauditavad kui noorena.

    Vaatasin hiljuti just äsja Stallone'i 80ndate lõpu/90ndate alguse filme (Cobra, Tango & Cash, Demolition Man). Kuigi need pole mingid mesitriteosed, on nad kõik stiilsed, naljakad ja energilised filmid, mis ei muutu tühjaks müraks. Need filmid toimivad tänu hästi defineeritud tegelaskujudele ja režiile, mis "Expendables'i" filmides alati nõrgaks jäänud.

    Ja P.S: "Demolition Man" ei ole mitte lihtsalt üks parimaid Stallone'i filme, vaid tõeliselt naljakas, nutikas ja hästilavastatud actionulmekas, mis näitab kui hästi on võimalik ka "ajuvabasid" blockbustereid teha.

    VastaKustuta
  2. puht huvi pärast - nimetatagu mõni noor (<40) märulistaar

    VastaKustuta
  3. @HillarP hüppan vahele noorte märulistaaride osas: näiteks Iko Uwais (The Raid 1 & 2), Tony Jaa (Ong-Bak), Sam Worthington (Terminator Salvation, Clash of The Titans), Milla Jovovich (Resident Evil) & Chloë Grace Moretz (Kick Ass).

    Ennemuistsel ajal oli samuti päris palju noori actionstaare nagu Brandon Lee (The Crow, Rapid Fire) jt.

    PS: Dwayne Johnson, Karl Urban & Jason Statham on alles väga hiljuti 40nese künnise ületanud :)

    VastaKustuta
  4. On ka selline võitluskunstide meister nimega Scott Adkins, kes pole veel päris 40 ja keda on nimetatud Stallone'i, Schwarzeneggeri jt järeltulijaks. Mees näidanud oma oskusi valdavalt b-filmides muidugi, aga näiteks Ninja II on päris mõnus vanakooli andmine.

    VastaKustuta