Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 21. august 2014

"The Giver" (2014)

Ma ei hakka "The Giver'it" kiitma, kuid rõhutan, et vähemalt teiste nüüdisaegsete noorsoole suunatud düstoopiliste ulmekate kõrval on käesolev film, olgugi et kentsakavõitu, meeldivalt kunstipärane ja tagasihoidlik. Laskmata napil eelarvel ennast heidutada, on režissöör Phillip Noyce ("Salt") toonud Lois Lowry menuka 1993. aasta romaani, mida koolides siiani väärtustatakse, ekraanile peensuse ja isikupäraga, hoides ennekõike hinnas minimalismi. "The Giver'i" lugu saab alguse uduga ümbritsetud totalitaarses tulevikuriigis, kus inimesed elavad steriilse välimusega kommuunides täielikus rahus ega suudaks parimagi tahtmise juures kellelegi paha või üldse pättust teha. Paraku ei teata enam toredatestki asjadest nagu musitamine, puudutamine või meelelahutus (nii et ma sobiksin sinna hästi, ha ha). "Vanemate" range kontroll ja piiramine on garanteerinud, et viha, vägivalda, valetamist ja kõike muud õudset enam poleks ning kõik inimesed oleksid eranditult võrdsed, aga selle arvelt on võetud ühiskonnast ka näiteks võime armastada või isegi värve näha (mistõttu on suur osa filmist must-valge).

Vaataja jaoks aitab seda kõike usutavamaks (aga ehk mitte piisavalt usutavaks) muuta asjaolu, et inimesed peavad regulaarselt saama süste, mis tegelikult keemiliselt vabastavad emotsioonidest, tehes neist flegmaatikud, lausa zombid. Intelligentne, julge ja aus nooruk nimega Jonas valitakse ainuisikuliselt omandama ühe erakliku toi kaudu mälestusi ammustest aegadest, mil kõik kaotatu — värvid ja rõõm ja laul, aga ka sõda ja vihkamine ja õelus — veel eksisteerisid, ja loomulikult saab just temast inimene, kes loodab need kõigi kiuste tagasi tuua, isegi kui on šokeeritud mineviku koledustest. Brenton Thwaitesi kehastatud Jonas, kelle teekond värvide ning valguse poole terve see lugu õigupoolest on, pole paraku ilmekas — filmi vältel ei tekkinudki minus soovi klutile kaasa elada, ehkki tema missioon kõiki veenda, kui mõnus on tantsida või tatti panna, on tema maailma süngust arvestades armas. Jonase mentor ehk nn Andja (Jeff Bridges) on juba käitumiselt intrigeerivam tegelane ning põneva taustagagi, kuid paraku jääb tema osakaal väikeseks.
Nagu niisuguste filmide puhul ikka, on "The Giver'is" tegelasi palju: lisaks Jonasele ja onnikeses peeretavale nimitegelasele on roll veel Jonase "vanematel" (kasutan jutumärke, kuna "The Giver'i" morbiidses maailmas kasvatavad täiskasvanud juhuslikke tittesid üles, nii et perekondi kui selliseid ei eksisteeri), Jonase potentsiaalne pruta Fiona ning see "kõige autoriteetsem boss", keda kehastab legendaarne Meryl Streep. Viimase eesmärk on muu hulgas koordineerida Andja tööd, aina uljaspäisemaks muutuvat Jonast valvata ja kindlaks teha, et ühiskonnas toimiks kõik nii, nagu ette nähtud. Ometi ei tee ta filmi vältel suurt midagi peale väärtustest patramise, nii et Streep tundub lihtsalt ülearune. Ja ma ei taha nii öelda Meryl Streepi kohta!!!

Kuna film isegi suutis mu tähelepanu kähku võita, uskusin ma, et "The Giver'ist" võiks asja saada — kas või sellepärast, et põhirõhk on dialoogil ja olustik tõesti iseäralik (värvide puudumine on päris andekas nüke, midagi enamat kui pelgalt stilistiline valik) — ent teatud hetkel muutub film paraku pooletoobiseks, lapsemeelseks seiklusfilmiks ning rikub ühekorraga kõik üles seatu. Kurb, sest vahepeal õnnestus "The Giver'il" mulle hinge pugeda. Mind valdas empaatia, kui mitte kunagi värve näinud või muusikat kuulnud Jonas Andja kaudu avastab, kui erilised need asjad on ja neist osa saab. Meenus seepeale taas üks kord telekast nähtud Hiina film, kus usin kooliõpetaja viis väikesed lapsed ühte külla ja nood said seal kõik esimest korda Coca-Colat maitsta. Niisugused humaansed stseenid on "The Giver'is" igatahes kõige mõjusamad ja tekitavad suuri ootusi, aga paraku film tervikuna on siiski habras. Postitusele panen punkti piraka Taylor Swifti kujutava postriga, sest mulle meeldib Taylor Swift ja see on minu blogi ja ma tohin:

1 kommentaar:

  1. Üks pikk artikkel Collideris võrdleb raamatut ja filmi, mille vahel on nähtavasti suured erinevused.

    VastaKustuta