Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 19. august 2014

"The Hundred-Foot Journey" (2014)

Minu jaoks on Rootsi päritolu režissööri Lasse Hallströmi karamellistki magusamad melodraamad peaaegu eranditult meeliköitvad olnud, aga "The Hundred-Foot Journey" on küll suurepärane näide sellest, mis saab, kui kogenud filmitegija peab töötama uskumatult nigela stsenaariumiga. Muud ma filmi jälgimise ajal ei mõelnudki, et on teine nii elegantselt üles võetud ja näitlejad täitsa sümpaatsedki, aga mitte kui miski loo puhul ei taha töötada, ja süüdi pole isegi asjaolu, et see on üheülbaline ja etteaimatav.

Filmi keskmes on India perekond, kes saatuse tahtel on sattunud kodumaast väga kaugele (ja mina kahjuks täpselt aru ei saanudki, mis nad Indiast ära peletas, sest film kipub loo tuumani jõudmiseks koledasti kiirustama). Ühes väikeses Prantsusmaa külas ütleb nende rüsa üles, mistõttu on seltskond sunnitud mõneks ajaks sinna jääma. Korraga otsustab perepea entusiastlikult avada küla ääres India restorani, sest leiab, et kohalikele tasuks tutvustada eksootilisi vürtsikaid roogi, mida tema kokakunsti suurepäraselt tundev perekond pakkuda saaks (ja mina kahjuks täpselt aru ei saanudki, kuidas tal restorani avamiseks nii palju raha on, sest film kipub loo tuumani jõudmiseks koledasti kiirustama). Uuest värvikirevast ärist üle tee asub kahjuks noobel klassikaline restoran, mida juhtiv vanadaam Madam Mallory pole sugugi rõõmus, et vahetuses läheduses on ennast sisse seadnud hüperaktiivsed indialased, kes ei paista kohalike kommete ja kultuuri suhtes kuigi lugupidavad ja võivad halvimal juhul lausa tema kliendid "ära varastada". Ja olemegi jõudnud selle kuradi loo tuumani: kahe restorani vahel algab aina karmimaks muutuv sõda, kus vahendeid ei valita. Samal ajal, kui konservatiivse Madam Mallory ning põikpäise India onkli käib karm vägikaikavedu, hakkavad sõbrutsema viimase poeg — osav noor kokk Hassan — ning Mallory köögis töötav noor tütarlaps (keda mängib noort Isabelle Adjanit meenutav imekaunis Charlotte Le Bon).
Kui tahate teada, kas kaks tulihingelist restoranipidajat suudavad erimeelsused lõpuks lahendada ja lõpuks sõpradeks saada, saate juba kinos näha. Jah, täpselt — see on üks sellistest südamlikest filmidest, kus jonnakatest inimestest saavad ajapikku leebed inimesed ja ega see mind eriti häirinudki. Ma enam-vähem teadsin, mida oodata ja olin juba mõttes suutnud leppida tõsiasjaga, et loos on klišeesid rohkem kui metsas sipelgaid. Minu jaoks oli probleemiks, et nii tegelaste motiivid kui nendes toimuvate muutuste tagamaad jäävad segaseks, sest nad on nõnda pooletoobiselt kirjutatud. Eriti üheplaaniline on muidugi Madam Mallory tegelane, mis on eriti piinlik, sest rollis on veteran Helen Mirren. Film vihjab sellele, et Mallory kangekaelsus on kuidagi seotud tema lesestumise ja omlettidega (ära isegi küsi...), kuid rohkem me neist asjust õieti teada ei saagi — ühel hetkel läheb mutt lihtsalt pehmeks nagu Dormeo madrats ja kogu moos.
Niisugused hädad on enam-vähem iga olulise tegelasega selles uimases filmis. Ja isegi kui Madam Mallory ja indialaste rivaalitsemist kujutavad stseenid oma hooguses natukenegi meelt lahutavad, siis lõpupoole vajub "The Hundred-Foot Journey" täiesti koost, suutmata justkui järeldusele jõuda, kuidas lugu õieti kulmineeruma peaks. Nukker värk, sest film on tõesti päris hästi tehtud — enim kiidusõnu väärib operaator Linus Sandgren, kes maalilise tegevuspaiga ehk Saint-Antonin-Noble-Val'i küla kaadrisse püüdnud eriti tähelepanelikult; muu hulgas on siin pikki kraana abil üles võetud kaadreid India perekonna söögikohast, mis annavad suurepärase ettekujutuse nii selle sisemusest kui ümbrusest. Ja kõik need kaunid road! Olen suur kokk Gordon Ramsay telesaadete fänn ja nende kaudu aru saanud, et toidu(ainete)gi filmimisel peab kindel nurk ja valgustus olema, et need eriti isuäratavad tunduks. Siin filmis pole toit pelgalt isuäratav, vaid suisa sensuaalne. Aga kahjuks ei lahku nõudlikum vaataja saalist vaid koriseva kõhu, vaid ka sita tujuga, sest on raisanud kaks tundi hapra, ilmetu loo peale, mis ei jõua kuhugi. Film gurmaanidest, mida ühelegi filmigurmaanile soovitada ei söandaks.

Ta võiks publikule vastu tulla ja mõne veenva süžeekäigu kinni püüda... ;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar