Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 28. august 2014

"The Killer" (1989) / "Necessary Evil: Super-Villains of DC Comics" (2013) / "We Don't Live Here Anymore" (2004)

"THE KILLER" ("Dip huet seung hung", 1989)  

John Woo tegi "The Killeri" enne tunnustatud adrenaliinipommi "Hard Boiled" (1992), aga ometi pole viimane sugugi nii inimlik, südamlik ja täiskasvanulik — "The Killeril" on lisaks tulevahetustele pakkuda midagi ka hingele, nii et film on enamat kui lihtsalt tempokas sõnaaher märul (nagu paljud teised selle meisterliku režissööri filmid). Ärge valesti aru saage, "Hard Boiled" on väga awesome, aga tundub antud filmi kõrval tiba üheplaaniline. Chow Yun-fat, kes kummaski väsimatult päästikut peab litsuma, on neetult karismaatiline vana — lürbiks tema seltsis riisiviina küll. Siin filmis kasutas Woo muide esimest korda sümbolit, mida nüüdseks nähtud paljudes ta filmides: valged tuvid. Traagiline ja tundeküllane film kuidagi, mulle sobis. John Woo Hollywoodi filmid on mulle näiteks pisut infantiilsed ja ebaratsionaalsed tundunud, "The Killer" on kõike muud. Lõpetuseks tuleb märkida, et väga avaldas muljet valdavalt vibrafoni abil loodud traditsiooniline filmimuusika.

"NECESSARY EVIL: SUPER-VILLAINS OF DC COMICS" (2013)

"Necessary Evil" on värvikas ja ootuspäraselt informatiivne dokumentaalfilm populaarsematest antagonistidest, kelle DC Comics loonud, ja väljakutsetest, mis nad on superkangelastele nagu Batman, Superman või Green Lantern pakkunud. Minu jaoks on koomiksid alati huvipakkuvad olnud, aga kuna ma pole siiani vaevaks võtnud neid reaalselt lugeda, aitavadki niisugused dokfilmid õppida, mis selles maailmas täpselt toimub. Filmis saavad sõna lisaks filmitegijatele-näitlejatele muidugi ka tähtsad DC Comics'i ninad (nende hulgas isegi DC endine president), kelle tähelepanekute illustreerimiseks pole niivõrd koomikseid, kuivõrd lugematud DC toodetud filme kasutatud. Ilmselt õige lähenemine, kuna klipid (joonis)filmidest on visuaalselt põnevamad kui koomiksileheküljed ning "Secret Origin: The Story of DC Comics" juba tutvustas põhjalikumalt just koomiksite kaugemat ajalugu. Film pakub legendaarsete superkangelaste ja konkreetsemalt nende õudsemate vastaste olemusele köitvaid tõlgendusi, tuletades taas meelde, kui tähelepanuväärselt tähendusrikkad on kõik need fantastilised seiklused, mida DC (ja Marvel jpt) on välja mõelnud. Järjekordselt olen ma üllatunud DC Comics'i loodud lugude rikkalikkuses ja sünguses, nende keebikandjate siseilma lüürilisuses — masendav, et kinolinal on DC kangelaste möllamised nii igavad olnud. Mul on meel ikka päris must, et nt "Green Lantern" nii saast film oli, sest see maailm on niivõrd põnev (nagu näiteks joonisfilm "Green Lantern: First Flight" demonstreerib).

"WE DON'T LIVE HERE ANYMORE" (2004)

Veidi maitsetu, aga üldiselt peen draama abielurikkumisest. Enamikust analoogilise sisuga filmidest eristub "We Don't Live Here Anymore" äkki selle poolest, et peategelased on nii nii neetult lapsiku ning küünilise iseloomuga — raske on leida filmist hetke, kus üldse välja ei paista, et loo keskmes olevad kaks abielupaari on igatpidi tülpinud, väsinud ja aastate jooksul täiesti mürgiseks muutunud. Just tõik, et abielumees Jack ja sõbra naine, keda ta salaja trukib, mõtlevad nii vähe oma tegude ebamoraalsusele ning võimalikele tagajärgedele, teeb filmi ligitõmbavaks; põnevuse tagab jälle teadmine, et lõpus mainitud tegelaste truudusetus nagunii välja tuleb... ja pole kõige lihtsam prognoosidagi, milliseid reaktsioone see kaasa toob või kas probleemid ka lahenevad. Nagu öeldud, ei ole nad nagunii sedasorti kujud, kes pärast truudusetuse avalikustumist Facebook'i seinal andeks paluksid, hehe. Mulle jättis film lõpuks kuidagi jabura ja teaterliku mulje, aga tänu osatäitjatele ja nende mängitud tegelaste ebameeldivale natuurile vähemalt särtsakas tükk. Mind meelitas vaatama alati sümpaatne Mark Ruffalo, kelle filme ma religioosselt vaatan. Kui ma ei eksi, siis oma Redditi AMA's Ruffalo lausa väitis, et ta senistest filmidest kiputakse seda enim alahindama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar