Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 20. august 2014

"The Normal Heart" (2014)

Provokatiivsete teleseriaalide "Nip/Tuck" ja "American Horror Story" looja Ryan Murphy lavastatud hiljutine HBO telefilm "The Normal Heart", mis põhineb samanimelisel auhinnatud näidendil, on juba jõudnud üksjagu tähelepanu tõmmata — näiteks sai draama äsja märkimisväärse hulga Emmy-nominatsioone. Filmi tegevus leiab aset varastel kaheksakümnendatel, mil homoseksuaalsete kogukonnas (kus juhuseksi palju esines) ei osatudki aimata, et sugulisel teel on tasapisi levimas immuunsüsteemi ründav eluohtlik haigus, mida nüüd muidugi kõik HIV'na tunnevad. Samuti omasooihar kirjamees Ned hakkab täheldama, et aina rohkem tuttavaid on mõistatuslikku haigusesse nakatumas ja suremas ning mõistab, et kui keegi epideemiast avalikult kõnelema ei hakka, võivad sel eriti kurvad tagajärjed olla. Paraku tekitab see Ned'i ja teiste homoseksuaalsete vahel kohe vastasseisu, sest viimased tunnevad ennast põlatuna ega vaimustu mõttest, et maailmani jõuab uudis haigusest, mida eksklusiivselt nemad levitavad. See tähendaks järjekordset stigmat. Praegu on muidugi kõigile teada, et HIV ei ähvarda kõigest homosid, aga selle varajaseim nimetus oli tõepoolest gay cancer. Filmi teema on muidugi veidi ärevusttekitav, kuid mulle tundub, et pärast "Dallas Buyers Club'i" (kus muuseas ka Ron Woodroof arstidele kinnitab, et ta "pole haldjas", sest on alati uskunud, et HIV levib vaid homode seas) suhtutakse sellesse vastuvõtlikumalt. Matthew McConaughey'le Oscari toonud draamale "The Normal Heart" konkurentsi ei paku, kuid film näitab kõnekalt, mida tähendab näha armastatut kaotamas võitlust võõra tõbiga, ja millised konfliktid homode hulgas tekkima hakkasid, kui selle tõbi levikust põhjustatud ahastus ja paanika jõudis haripunkti.
Erilise julgusega paistab näitlejaist silma Ned'i osa mängiv Mark Ruffalo, kellel tugev šanss Emmy koju viia, kui need peagi välja jagatakse. Kindlasti on tänuväärt, et filmis on meditsiinilist loba minimaalses koguses, ehkki tegelaskonda kuulub Julia Robertsi kehastatud kasutu arst. Ennekõike on "The Normal Heart" lugu (ja olgu märgitud, et küllaltki valulik lugu) sellest, kuidas tapva viiruse saabumine liberaalsete homode kui täielike autsaiderite elusid raputas ja kuivõrd hukkamõistvaid reaktsioone see ülejäänud ühiskonnas esile kutsus. Murphy on teadupärast ka ise gei, nii et tema jaoks on teema muidugi isiklik. Lõpetuseks maksab kiita muusikavalikut — kes "Nip/Tuck'i" vaadanud, on ehk märganud, et Murphy oskab muusikat osavalt valida. Näiteks esineb filmis mõnusal kombel The Rolling Stones'i pala 'Waiting on a Friend', mis just 1981. aastal singlina välja tuligi, aga niisamuti võib kuulda Roxy Musicut, Culture Club'i ja Simon & Garfunkelit, kelle laul 'The Only Boy Living in New York' sobib lõppu nagu valatult, tõestades, et üks õigesti valitud muusikapala annab palju juurde. Julgen väita, et viimati leidis Simon & Garfunkeli muusika nii asjalikku kasutust ligi 50 aastat tagasi filmis "The Graduate".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar