Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 31. august 2014

"The Rover" (2014)

Ma pole jätkuvalt vaadanud Austraaliast pärit režissööri David Michôd'i tunnustatud "Animal Kingdom'it", kuid olin enne "The Rover'i" kallale asumist tutvunud vähemalt kentsakate lühifilmidega, mis ta sõpradega teinud (soovitan soojalt vaadata omavahel põgusalt seotud "Spider'it" ja "Bear'i") ja seega teadlik, et tegemist pole mõne andetu, harimatu härraga. Seda täheldab tasase "The Rover'i" puhul igatahes ruttu, et vastupidiselt eeldustele pole filmil palju ühist "Mad Max'i" triloogiaga, mis teadupärast samamoodi Austraalias valminud ja mõneti sarnase õhustiku ning sisuga. Kui inimene hakkab vaatama postapokalüptilist maailma kujutavat põnevikku, mis Austraalias toodetud, on tal mõistagi eelarvamus, et tegemist lihtsalt "Mad Max'i" imitatsiooniga, aga ometi pole "The Rover'il" nii tooni kui atmosfääri poolest Mel Gibsonile tuult tiibadesse puhunud kultusfilmi ja tolle järgedega palju ühist, isegi kui "The Rover'is" võib lisaks lõputu kõrbena näivale laastatud maailmale kohata sarnaseid tempokaid tagaajamisi, tulirelvi, karaktereid jms. Eks asi ole suuresti selles, et "The Rover" kujutab veidi normaalsemat keskkonda kui "Mad Max'i" filmid ning pole seega nii õudustäratav, ehkki temaatiliselt on see küllaltki karm. Ühtlasi on see omamoodi elulisem ja inimlikum. Ja kammerlikum.

"The Rover'i" puhul on oma märgatavas intensiivsuses kütkestavaim mulle lähiaastate jooksul aina rohkem sümpatiseerima hakanud Guy Pearce, kes kehastab Ericut — napisõnalist meest, kelle auto kaaperdatakse lindpriide seltskonna poolt, kui mees maanteeäärses baaris parajasti mõtlikult joob. Karastunud Eric ei kavatse asja aga niisama jätta ning võtab nõuks oma kullakallis auto tagasi saada, maksku mis maksab. Mees satub ruttu kokku kohtlase noorsandiga, kellest saab Eric'u jaoks väärtuslik kaaslane, aga nende ühine teekond ei saa brutaalseks tühermaaks saanud Austraalias kerge olema (ja ma hindan muuseas, et film pole vaid Austraalias filmitud, vaid ka tegevus toimub seal). Eric on tõepoolest kummaline inimene, aga tema kaudu saame "The Rover'i" jooksul mõista, milliseid küsimusi film tõstatada tahab. Kui kellegi tapmine ei too kaasa halbu tagajärgi, kas see muudab tapmise olemust? Mida tähendavad õigupoolest raha ja isiklikud omandid ühiskonnas, kus nagunii kõike kuritegevusega saab ja inimelu midagi ei tähenda? Auto, ehkki sümboolne, on lihtsalt MacGuffin.
Seda võin küll kosta, et Gibsoni kehastatud uitaja Max Rockatanskyga on Ericul küll loomuselt nii mõndagi ühist. Max'i traagika on mu jaoks alati seisnenud selles, et tegemist üksildase ja põhimõttekindla inimesega, kes soostub nii mõndagi ette võtma, et kätte maksta või taas enda omandusse saada midagi, mis temalt jõuga võetud — Max'il pole õigupoolest midagi kaotada. Sama lugu on Eric'uga, kelle täpsed motiivid ja taust on algusest peale hämarad, kuid ingel see mees igatahes pole (selle teeb film otsekohesel moel kähku selgeks). Tema kompanjon, veidi tagasihoidlikuma olekuga Rey (keda mängib asjalik Robert Pattinson), tekitab samamoodi küsimusi.

Sama saab öelda retke kohta, mille käigus nende suhe aegamööda paraneb. Narratiiv pole nagunii "The Rover'i" tugevaim külg — see kipub alatasa takerduma ja oodatust tõrksamalt vastuseid andma ega pole kokkuvõtlikult sugugi kaasahaarav, isegi kui film üritab aegamööda neid kompleksseid tegelasi kui sõgedat keskkonda selgitada. Küll aga teeb filmi kaasahaaravaks meeleolu, mille loomiseks on David Michôd oma meeskonnaga, kogenud operaator Natasha Braier nende hulgas, filminud järeleandmatult Austraalia kõrbes, mis näeb nagunii välja nagu seda oleks närinud mõni sõda või tuumapomm. Lisagem juurde suurepärased osatäitmised ja värvikas filmimuusika (mida on "The Rover'is" küll mõõdukalt) ning tulemuseks film, mis lihtsalt kaasa tõmbab. Umbes nagu Van Damme'iga "Cyborg" omal ajal, mille tugevaim külg pole samuti loogika, aga mis näeb lihtsalt äge välja. Mõne nädala pärast saab "The Rover'it" ka Eesti kinodes näha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar