Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 7. august 2014

"Venus in Fur" (2013)

Roman Polanski värskeima filmi "La Vénus à la fourrure" ehk "Venus in Fur" aluseks on David Ives'i samanimeline näidend, mis omakorda ammutab inspiratsiooni Leopold von Sacher-Masochi romaanist "Venus in Furs". Just Sacher-Masochi nimest on tulnud mõiste masohhism, sest nähtus esineb paljudes kirjaniku töödes, ja nagu arvata võib, lubab niisugune iseäralik ainestik Polanskil taas tegeleda paljude meelisteemadega nagu seksuaalsus, perverssus, iha jne. Polanski jaoks on alati loogilisem tundunud, et filmi tegevus leiab tervenisti aset nii-öelda kookonis, mistõttu on tema jaoks soodne, et see provokatiivset laadi lugu on algupäraselt mõeldud teatrilaval esitamiseks. Ta on saanud kujundada niisuguse paranoilise ja klaustrofoobilise ruumi, milles ta ennast autorina alati mugavalt on tundnud ("Repulsion"). Filmi kaks tegelast — erudeeritud näitekirjanik Thomas (Mathieu Amalric) ja potentsiaalne kandidaat tema uusima näidendi naispeaossa (Emmanuelle Seigner) — hoiavad teineteist selles ruumis manipulatiivselt kinni.

Mida aeg edasi, seda enam hakkab ajapikku aina improvisatsioonilisemaks muutuva lavaproovi (ja konkreetsemalt Thomase) üle kontrolli hoidma Seigner'i Vanda, kellel paistavad olevat sootuks ekstreemsemad motiivid kui ühe osa saamine. Vanda tundub filmi alguses veel süütu näitsik, kel soov teatritükis osa mängida, aga juba siis, kui ta muudab oma maitse järgi lavavalgustust, ilma et Thomasel kui lavastajal õnnestuks teda peatada, hakkab pärale jõudma, kelle käes on ohjad (olgugi et aina kohmetumaks muutuv Thomas palub tal teatud hetkedel laval oma positsiooni muuta jne). Küsimus on varsti, kui kaugele tahab näitlejatar selle õhtu viia ja mida ta näitekirjanikust õigupoolest soovib. Selle käigus, kui saame imestada, näeme tegelasi hilpe kas vahetamas või üldse ära võtmas, näidendisse uusi stseene tekkimas, põnevaid lelusid justkui eikusagilt välja ilmumas. Ja temperatuur vanamoelise välimusega teatris tõuseb aegamööda.
Vanda, keda väga kartmatult kehastab Polanski abikaasa Emmanuelle Seigner, läbib filmi käigus põneva transformatsiooni, muutudes pisut kohmakast linnatüdrukust impulsiivseks fuuriaks, samas kui Thomas ei kahane mitte kõigest hapraks kübemeks, kuid saab ka omaenda ambitsioonika loome ohvriks, mida tal pole õnnestunud Vanda saabumiseni enda teadmata täielikult mõistagi. On hirmutav, et kui mees hakkab langema mustaks leseks moonduva Vanda ohvriks, kaotab ta seeläbi kontrolli ka enda näidendi üle, isegi kui on enda meelest selle tähendusest senini aru saanud. Nüüd mõtteid üles tähendades adun ma reaalselt algmaterjali intrigeerivust ja leian seda arvesse võttes, et filmis pole ehk nii palju pinget kui võiks, ehkki osatäitjad teevad kõik enda võimuses, et seda tagada. Stimuleeriv on see ometi. Mänguline ja lõbus tükk, mida ma nimetaksin ka väga isiklikuks — nagu mainitud, on Seigner Polanski abikaasa ja Almaric ka üsna noore Polanski sarnane; ma ei imestaks sugugi, kui selle filmi tegemine oli Polanski viis avastada, kuidas domineeriva iseloomuga naise saabumine tema ellu ja on mõjutanud tema enesekindlust ja suundumust kunstnikuna (ühel hetkel, muuseas, panebki Vanda Thomase ka oma näidendit täiendama ja seeläbi meestegelast uue nurga alt nägema). Või äkki ma eksin.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar