Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 10. august 2014

"Welcome to New York" (2014)

"Welcome to New York", sageli alahinnatud vanameistri Abel Ferrara uusim film, on tumedates toonides draama võimukast ja küünilisest poliitikust Devereaux'st, kelle niigi hullumeelses elus paiskub kõik veelgi rohkem segamini, kui talle tehakse täiesti põhjendatult vägistamissüüdistus ning mees peab korraga hakkama kitsastes kongides tümikatega aega veetma, kohtuistungitel käima, sõrmejälgi andma, end mundrikandjate ees alasti võtma jpm. "Welcome to New York" ei ole sada protsenti fiktiivne lugu.

Abel Ferrara ei hoia meie eest saladuses, et filmi on tugevalt inspireerinud reaalne juhtum, aga toiminud ettenägelikult ja turvaliselt, andes peategelasele väljamõeldud nime ning rõhutades, et tõde on "Welcome to New York'is" vaid niipalju, kui tõest reaalselt teada on; selle üle, mis toimunud täpselt skandaalse poliitiku magamistoas või millised on tema suhted lähedastega, saab ainult spekuleerida. Abel Ferrara on karjääri jooksul valdavalt teinud depressiivseid urbanistlikke draamasid ning töötanud nii mõnegi maineka karakternäitlejaga. Kindlasti väärib välja toomist "Bad Lieutenant", kus Harvey Keitel mängib lausa morbiidselt enesehävitusliku suurlinnavõmmi rolli. "Bad Lieutenant" on suures osas Keiteli show ja näitleja vääris osatäitmise eest kahtlemata rohkem auhindu kui talle reaalselt pihku suruti, aga tolles filmis on palju enamatki, alustades kummituslikest Kristuse kujutistest ja lõpetades kõledate kaadritega New Yorgi roojastest alleedest. Ferrara armastab New Yorgis filmimist sama palju kui Martin Scorsese või Woody Allen ja tavaliselt on see linn tema kõlvatute, sageli koguni monstroossetele tegelastele ideaalseks keskkonnaks, nii et ega mind väga üllatanud, et see ka tema värskes filmis nõnda olulisel kohal on.
Vastupidiselt režissööri varasematele filmidele tekitas "Welcome to New York" minus aga tundmuse, et terve film ongi peaosatäitja — antud juhul Gérard Depardieu — kanda. Depardieu'l on nüüd figuur, mis annab alust arvata, et ainuüksi hommikusöögiks vitsutab ta praekartuleid, veiseliha ning šokolaadijäätist, aga see ei takista tal ennast alatasa filmis paljast koorimast, kas siis naiste üle võimust võttes või jaoskonnas viibides. Ehkki kord nii nägus Prantsuse näitleja on siin muljetavaldavalt vapper, jääb sellest paraku väheks. Depardieu'l lihtsalt ei jätku jõudu inetut afääri vaatlevat linateost ainuisikuliselt lõpuni välja vedada (jah, siin on ka Jacqueline Bisset, aga tema roll ei lisa filmile just palju põnevaid tahke). Vahest on probleemiks lihtsalt filmi keskmes oleva süüdimatu jätise teatav üheplaanilisus. "Welcome to New York'i" otseselt viletsaks ei pea — siin on üht-teist intrigeerivat küll — aga film on monotoonne, pealetükkivalt näotu. Nõnda maineka lavastaja kohta, kes muu hulgas on varasemalt näidanud väga head stiilitunnetust, on "Welcome to New York" kuidagi mannetu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar