Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 26. september 2014

"Bitter Moon" (1992)

Lähenev Roman Polanski retrospektiiv andis tõuke vaadata üht Roman Polanski filmi, milleni siiani jõudnud polnud — vastuolulist "Bitter Moon'i", mida kõigist režissööri teostest peetakse reeglina kõige maitsetumaks ja sõgedamaks, aga ometi ei eita enamik filmi nõiduslikkust. "Bitter Moon" on oma subtiilses intensiivsuses algusest peale kütkestav, seejuures pakub naudingut imetlusväärne tekst, mis ilmestab võrratult esmapilgul vooruslikuna näivat Mimi't — naist, kes selle groteskse armastusloo südames: "There was a freshness and innocence about her, an almost disconcerting blend of sexual maturity and childish naiveté that touched my world-weary heart."

"Bitter Moon'i" tegevus toimub suures osas kruiisilaeval, kus ratastooli aheldatud läbikukkunud kirjanik Oscar ja tema abikaasa Mimi otsustavad jagada lugu teineteisesse armumisest ja järgnenud kooselust võhivõõrale noorsandile Nigelile, lootes viimasele hullumeelse kire kohta üht-teist õpetada; selle tulemusena kannatab aga järk-järgult haiglasemaks muutuvast loost ühteaegu lummatud ja šokeeritud Nigeli suhe omaenda abikaasaga, kes temaga kruiisil kaasas on. Kuna Oscari olemus vihjab juba alguses, et paarikese mineviku juures on midagi häirivat, tekitab see salapärane armuromaan koheselt huvi (rääkimata Oscari halvatuse täpsetest asjaoludest). See on muidugi subjektiivne, kuid Polanski abikaasa Emmanuelle Seigneri kehastatud Mimi ei tundu nii silmatorkavalt veetlev kui film püüab meid retoorika abiga esialgu uskuma panna, aga eks film esita Oscari isiklikku nägemust temast, näidates, kuidas juhuslikku võõrasse on võimalik silmapilkselt ära armuda. Nagu filmi jooksul selgub, sai bussis kohatud Mimisse armumine Oscari jaoks saatuslikuks. Hindan kartmatu Polanski julgust olemuselt nii ebaterve suhte käsitlemisel; pole ime, et "Bitter Moon" kriitikutele omal ajal ei imponeerinud, sest tegeleb häirivate tabuteemadega, mis selgelt reaalsed, aga tekitavad ebamugavust. Nüüd on publik justkui liberaalsem ja äärmuslikumate armulugude suhtes vastuvõtlikum.

Mitte et "Bitter Moon" oleks mõni vääritimõistetud meistriteos... selles on põhimõtteliselt sobimatuid momente (ühes väärikas draamafilmis ei tohiks saiade rösterist välja hüppamine kunagi sümboliseerida orgasmi... eriti George Michaeli muusika saatel!!), Nigeli osa mängiv Hugh Grant on kuidagi kehv ja lõpplahendus võiks olla mõnevõrra läbimõeldum. Üldiselt film minu maitsele muidugi — ohtlik, perversne ja bravuurne; vahepeal on siin psühholoogilist vägivalda ja sadismi nii palju, et filmi on täitsa piinarikas vaadata, aga heas mõttes. Hästi kirjutatud ja lavastatud thriller ühesõnaga, millele annab muuhulgas mõnusasti jumet Vangelise kõle muusika. Ühtlasi võtab see tahtmise edaspidistel reisidel kellegagi lähemalt tuttavaks saada. "Bitter Moon'il" on tegelikult tugevaid temaatilisi sarnasusi Polanski hiljutise "Venus in Fur'iga" (arvustus), kus samuti Seigner filmi jooksul aina ähvardavamaks muutuvat naist kehastab, aga too on palju spetsiifilisem ja kammerlikum film.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar