Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 6. september 2014

"Chef" (2014)

Mitte just film, millest saab essee kirjutada, kuid mõningaid mõtteid "Chef" minus siiski tekitas. Esiteks imestan ma, kas Jon Favreau, kes on filmi režissööriks, stsenaristiks ja peaosatäitjaks, ammutas inspiratsiooni isiklikest kogemustest. "Chef'is" mängib Favreau keskeakriisi käes kannatavat professionaalset kokka, kes hoolimata kirglikkusest ei suuda Los Angelese restoranis rügades üles näidata sellist osavust nagu noorusaastatel, kui tegutses veel Miami's... või vähemalt on sellisel arvamusel toidublogija, kelle inetu arvustus mõjub kokale nagu noahoop rinda. Mäletan, et Jon Favreau oli maru haavunud, kui tema lavastatud "Cowboys & Aliens" 2011. aastal parajaks läbikukkumiseks osutus. See pole sugugi ainus kord, kui mehel pole õnnestunud kõigile meele järele olla, nii et võib-olla oli mälestus neil kordadel tuntud valust see, millest ta kokk Carl Casperi probleeme luues tõukus.

Igatahes tekkis mul tundmus, et Jon Favreau mängib siin põhimõtteliselt iseennast, mis sest, et Carl töötab köögis ja mitte filmitööstuses... ja äkki on film sellevõrra tähenduslikumgi. Täiesti ootuspäraselt on "Chef" selline muhe ja väärikas komöödia, mis ei pretendeeri just tähtsatele auhindadele ja tohutule tähelepanule, aga pakub ühtaegu vaheldust ajuvabadele blockbusteritele ning paneb kõhukese korisema, sest üks toiduteemaline film peab ju mõtted toidule viima ka. Loogiline on, et Favreau'le tulid appi oma ala asjatundjad, kes toiduteemalistes küsimustes konsulteerisid, aga sellegipoolest jäi mulje, et filmi kirjutajal on lihtsameelne arusaam sellest, mida kujutab endast nii keskmise toidukriitiku kui koka igapäevatöö. Nimetatud blogija etteheitvast arvustusest puudub pädev kriitika täielikult, see on pigem arutu laim, mida on raske tõsiselt võtta; tundub natuke ebaveenev, et selline jutt viiks ühe suurima muutuseni Carli elus.
Jon Favreau'l on Hollywoodis lugematu hulk tähtsaid sõpru, mistõttu on "Chef'is" üksjagu staažikaid tegijaid. Näiteks tegi Favreau kaks esimest "Iron Man'i" filmi ja eks tänu sellele astugi siin üles nii Robert Downey Jr. (ühes stseenis) kui Scarlett Johansson. Korpulentne Favreau ise pole minu arust näitlejana just teab mis särav, aga olen kindel, et mainitud põhjusel oli intelligentne ja loogiline valik seda osa ise mängida; usutavasti endale ta selle kirjutaski. Vahel piisabki teravmeelsustega vürtsitatud hoolikast stsenaariumist ning andekatest Hollywoodi tähtedest, et üht mõnus komöödia valmis teha. Ja mulle meeldib, et see on lihtsalt komöödia, sest ühel hetkel jäi mulje, et lõpupoole tuleb mõni hale stseen, mis üritab vaatajast pisarad välja kiskuda. Ma ei hakka teesklema, et süžee midagi hullupööra originaalset on — küll ja küll nähtud filme üksikvanemast, kes üritab korraga tööga hakkama saada ning samal ajal lapsega jälle lähedaseks saada — aga vähemalt on vana ja tuttavat asja tehtud loomulikult ning hõrgutavalt. Alati ei peagi, nagu öeldakse, ratast leiutama.
Kohati tüütas mind sotsiaalvõrgustike, nutitelefonide jms pilkamine. Sain kohe aru, et "Chef'i" autor pole igasuguste moodsate lelude ja konkreetsemalt Twitteri fänn, aga mingist hetkest tekkis tunne, et muid teemasid ei tahetagi tõsta. Kui midagi vaatan, tunnen ma end internetist ajutiselt eemale pääsenud olevat, nii et ainuüksi sellepärast käib pinda, kui filmis erilise põhjuseta sel teemal jahutakse. Isegi Vine'i reklaamitakse filmis mõõdukalt. See vist Eestis polegi populaarsust kogunud, samas Ühendriikides kuuldavasti päris populaarne (Vine on minu arusaamist mööda nagu Twitter, lihtsalt säutsumise asemel laetakse mõnesekundilisi videosid üles). Ühtlasi häiris avameelne viis, kuidas Carl räägib oma pojaga. Ma pole mõni konservatiivne inimene, kes leiab, et lapse ees ei tohiks vanduda või lubada tal lonks õlut võtta — jäi lihtsalt mulje, et Favreau uskus, et selline asi on eriti vaimukas, aga tegelasele ega filmile see õigupoolest midagi juurde ei annagi. Kohati tekkis üleüldse tunne, et filmi tegija on endast liiga heal arvamusel; seda toetas muidugi asjaolu, et paksu, prille kandva nimitegelase eksi rolli on valitud... Sofia Vergara? Lõpetuseks kergitan kaabut ning kostan, et minu arust on "Cowboys & Aliens" päris fucking awesome.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar