Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 12. september 2014

"Clean and Sober" (1988) / "Walking on Sunshine" (2014) / "Command Performance" (2009)

"CLEAN AND SOBER" (1988)

Michael Keatonit ei peeta reeglina mõttetuks näitlejaks, aga samal ajal pole tal õnnestunud pika karjääri käigus prestiižseid auhindu pälvida. Näiteks pole ta ainsatki Oscari-nomatsiooni saanud, kuid õnneks on põhjust arvata, et ime võib viimaks sündida, sest mees mängib nimitegelast Alejandro González Iñárritu draamas "Birdman", mis Toronto filmifestivalilt juba tunnustavaid arvustusi on saanud. Enne kui Tim Burtoni "Batman" 1989. aastal välja tuli, tunti Keatonit põhiliselt "Mr. Mom'i" jt populaarsete komöödiafilmide järgi, nii et morbiidne uimastiteemaline draama "Clean and Sober" oli näitleja jaoks (omamoodi vajalik) kannapööre. Filmis mängib Keaton kokaiini- ja alkoholisõltlast, kes pärast seda, kui temaga üheöösuhtes olnud võõras naine üledoosi saab, otsustab politseiga jagelemise vältimiseks minna võõrutusravile. Mees loodab seal esialgu redus olla, huvitumata puhtaks saamisest, kuid see tõotab muutuda. Film on isegi nõnda põneva teema juures (mis tollal oli eriti aktuaalne) veidi monotoonne ja mõistagi aegunud nagu paljud teisedki 80ndate filmid, aga armutus sünguses omamoodi lummuslik, ja tänuväärne on, et see ei muutu hädiselt pateetiliseks. Hästi kirjutatud film lunastusest, aga samas ei midagi sellist, mida ihkaks kunagi uuesti vaadata. Keatonit pean küll komöödiatesse sobivamaks kui draamadesse, kuid midagi ta välimuse juures teeb ta sõltlase rolli sobivaks. Sama ei saa öelda näiteks staari "Back to the Future'i" staari Michael J. Fox'i kohta, kes sarnaselt Keatonile mängis samal aastal uimastite küüsi sattunud noorsandi (veidi energilisemas "Bright Lights, Big City's").

"WALKING ON SUNSHINE" (2014)

Sai käesolevat muusikali juba mõne kuu eest nähtud (don't ask), aga jäi millegipärast kirjutamata. Mul pole tegelikult muusikalide vastu midagi — mul on paar isiklikku lemmikutki, mida regulaarselt vaatan — aga käesoleva teose võlud, kui sel neid üldse on, minuni ei jõudnud. Võiks öelda, et vaatamise käigus tahtsin ekraani suunas fekaalegi pilduda, tagantjärele olen samas veidi leebunud; eks ta selline tobedusehunnik on, aga vähemalt ei tee kellelegi haiget. See on mulle jätkuvalt mõistmatu, miks ei võeta sihukesse filmi professionaalsed lauljad. Saan aru, et nt "Mamma Mia" puhul taheti, et filmis oleks menukad Hollywoodi staarid, kelle nimi müüb, aga käesolevast filmist ei tea mina küll kedagi... ja nad ei suudaks oma lapsele sünnipäevalaulugi normaalselt ette kanda. Üks jubedam kui teine! Greg Wise'i nimelise härra kõrval on "Mamma Mia!'s" laulmisega väga hätta jäänud Pierce Brosnan nagu Frank Sinatra. Muusikal keskendub eranditult 80ndate superhittidele ja laulude valik on tõepoolest mõnus — pärast vaatamist oli tohutu tahtmine enamikust jälle originaalversioone kuulda. Ei saa välistada, et "Walking on Sunshine" peaks olema mingisugune kaval muusikalide paroodia ja sellisel juhul on film ehk päris... geniaalnegi?

"COMMAND PERFORMANCE" (2009)

Üks saidil Den of Geek avaldatud artikkel kirjeldab "Command Performance'it" järgmiselt: "A Die Hard rip-off where Dolph Lundgren plays a drummer who battles terrorists who take over the stadium his band are playing in. Need we say more?" Üks lugeja kostis seepeale kohe, et tema loobub igast nädalavahetuseks tehtud plaanist, et jääda koju "Command Performance'it" vaatama, ja ega mina magedam mees ole (mitte et ma pidanuks ühestki plaanist loobuma, sest mul nagunii polnud neid). Nagu kõik teised omaaegsed Hollywoodi märulistaarid, kelle hiilgeajad ammu möödas on, teenib Dolph Lundgren nüüd elatist valdavalt madalaeelarveliste b-filmidega. Ehkki selliste seastki leiab üksikuid pärle, on eeldus nende leidmiseks on paljude kohutavate vaatamine, nii et mõistuspärasem ongi lihtsalt asjatundlikumate soovitusist juhinduda. Minule valmistasid suure üllatuse näiteks kaks viimast filmi "Universal Soldier'i" seerias, mis viidatud artiklis samuti ära toodud on — mõlemad isikupärased ja ülimalt nihilistlikud ulmemärulid. "Command Performance" jäi minu jaoks ikkagi lahjaks. Põhjuseks pole, et tegemist vaese mehe "Sudden Death'iga" (mis on omakorda vaese mehe "Die Hard") — Lundgren lihtsalt pole ei mõju filmi staarina, kuna ei tegutse praktiliselt üldse üksinda. Teiseks keskendub film liiati tüütutele kõrvaltegelastele. Aga tema look on filmis äge; mulle on alati meeldinud põhimõte, et iga tätoveering peaks inimese nii mineviku kui olemuse kohta midagi ütlema ja Lundgreni mängitud eks-baikeri puhul, kelle kehal neid mõõdukalt on, see igatahes kehtib.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar