Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 29. september 2014

"Coherence" (2013)

James Ward Byrkit'i režiidebüüdi "Coherence" valmimisprotsessi kohta lugemine pakub mõnes mõttes rohkem põnevust kui film ise. See avangardistlik ulmepõnevik, kui nii võib öelda, kujutab endast omanäolist eksperimenti, sest eelarve oli tänapäeva mõistes põhimõtteliselt olematu (mõnikümmend tuhat dollarit), stsenaarium puudus täielikult (mistõttu on dialoog valdavalt improviseeritud) ning vähem kui nädal aega kestnud võtted leidsid aset režissööri enda kodus. Ei saaks muidugi öelda, et eksperimendi tulemus oleks vilets — ausalt öeldes poleks ma arvatagi osanud, et Byrkiti meetodid nii radikaalsed olid, kui ma poleks pärast filmi kohta lisainfot otsinud. Mul on isiklikult hea meel, et keerukaid ulmefilme mõistetakse tänapäeval teha põhimõtteliselt mittemillegagi ja neile turgugi on, aga vahest pole see nii üllatavgi, sest tihtilugu jätavad need sügavama mulje kui Hollywoodi kassafilmid, millel kipub puuduma hing. "Coherence'i" tegevus leiab tervenisti aset ühes eramajas ning selles pole ainsatki eriefekti, nii et tegemist pole otseselt vaheldusrikka või vaatemängulise filmiga. Ometi on klassikalisest seriaalist "The Twilight Zone" märku võtnud Byrkit suutnud kasinate vahenditega luua mõnusalt kõheda atmosfääri, mille tõttu on "Coherence" tervikuna üllatavalt efektiivne ja ligitõmbav.
Filmi keskmes nimelt üheskoos õhtust sööma kogunenud tuttavad, kelle rahulik oleng muutub järsku omamoodi õudusunenäoks, kui mööduv komeet põhjustab ebahariliku fenomeni, mille tagajärgi pole antud juhul viisakas reetma hakata. Nende üle järk-järgult võimust võtvad paranoia ning irreaalsustunne mõjuvad veenvalt, nagu ka õhtusöök, mille ajal peetakse lõbusaid vestlusi teemadel nagu paranähtused või televisioon. Üks peolistest väidab end olevat mänginud teleseriaalis "Roswell", mis on teravmeelne, sest teda kehastav Nicholas Brendon oli hoopis üks "Buffy" staare (ühtlasi on ta ainus näitleja, kelle ära tundsin). Kuna osatäitjatele ei antud konkreetset teksti ette, tuleb ette olukordi, kus nad kipuvad ühel ajal suu avama või väljendavad ennast pentsikult ning seda Byrkit enda sõnul saavutada püüdiski. "Coherence'i" teeb enim kummituslikuks asjaolu, et tegelaskond näib algusest peale olevat muust maailmast ära lõigatud, justkui maailmas kedagi peale nende polekski, ja see tunne süveneb filmi käigus, sest ühel hetkel kaovad ka side ja vool. Tõrvatilgaks meepotis on märgatav shakycam, mis muudab süvenemise vahepeal keerulisekski. Aga kahtlemata on see aatomistki pisem ulmekas, ehkki kohmakavõitu, anomaalne ning mälestusväärne; moodne näide sellest, et vähesega saab valmis teha nii mõndagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar