Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 4. september 2014

"Found" (2012)

Ehkki Scott Schirmeri debüütfilmi "Found" hakati erinevatel filmifestivalidel linastama juba 2012. aasta suvel, tuli see Ühendriikides valitud kinodesse ja DVD'le, kui ma õigesti aru saan, alles nüüd. Avastasin linateose täiesti juhuslikult ajakirja Variety koduleheküljel arvustusi sirvides ja tundsin kohe kihku teist kaeda, sest minu jaoks on vastupandamatu enam-vähem iga õudusfilm, mille sisututvustuses on sõna serial killer. Kellegi Todd Rigney samanimelisel romaanil põhinev "Found" on lugu vaiksevõitu koolipoisist nimega Marty, kes saab ühekorraga teada, et vanem vend on sadistlik roimar, kuid šokeeritud ta avastusest pole — vastupidi, jõledatest õudusfilmidest vaimustuv klutt tahab venna ekstreemsest "hobist" rohkem teada saada.

See paistab välja juba esimesest kaadrist, et filmi tegemiseks olid Schirmeril äärmiselt piiratud vahendid. "Found'i" eelarve on märgatavalt mikroskoopiline ja tehnikagi seetõttu primitiivne (ma ei ole sel alal asjatundja, kuid jäi mulje, et film on üles võetud ainsa digikaameraga), nii et teostuslik külg jätab soovida, aga vastukaaluks on film meeldivalt intelligentne ja ainuüksi temaatika poolest kaasahaarav, kõike muud kui üheülbaline. Põhjuseks ilmselt asjaolu, et see polegi niivõrd puhastverd õudusfilm, kuivõrd tasane coming-of-age draama õudusfilmi elementidega. Psühholoogiliselt on lugu nüansrirohke; tähelepanuväärne on näiteks stseen, kus Marty vaatab sõbraga õudusfilmi sõgedast tapjast, kes ühel hetkel noort naist piinab ning ta seejärel tapab. Sedalaadi filmidega harjunud Marty on toimuvast järsku häiritud, sest teab, et ka tema venna lemmikmeetod on ohvritel, kes valdavalt on mustanahalised naised, pea maha saagida. Marty teab seda, kuna vend hoiab iga ohvri kuppu mõnda aega oma toas suure koti sees.
Tahaksin ennekõike kiita režissööri julgust, sest filmi lõpp on jahmatavalt kole; Schirmer ei ole igatahes tagasi kohkunud tõsiasjast, et peaosatäitjaks on laps (Gavin Brown) ja ega vist karta vaja polnudki, sest viimane on märgatavalt andekas ja täiskasvanulik. Film võiks kokkuvõttes ikkagi elegantsemalt tehtud olla — olen näinud sama odavaid filme, mille režiitöö oluliselt kunstipärasem. Ühtlasi jäi koledasti häirima, et Marty psühhopaadist vennal selline paks pika tukaga soeng on... kuidagi tobe, et sihuke tegelane noore Justin Bieberi moodi välja näeb. Aga nagu mainitud, korvab köitev sisu üldiselt teostuslikud puudujäägid; kindlasti pole tegu väärtusetu filmiga ja HÕFF'ilegi sobiks "Found" hästi, eriti silmas pidades, et festivalil on prominentsed pigem jaburad friigifilmid kui tõsisemad teosed. Austraalias on film muide üleüldse keelatud. Ma pole muide siiani aru saanud, kas see tähendab, et filmi on sellisel juhul ainult illegaalne müüa ja linastada või lausa vaadatagi? Tundub nii tobe... on meeldiv elada riigis, kus midagi sellist ei esine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar