Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 16. september 2014

"Frank" (2014)

Ühes käesoleva aasta paeluvamas filmis, üdini pentsikus "Frank'is", saab edust unistavast noorest klahvpillimängijast Jon'ist liige eriskummalises ansamblis, mille liidriks ja vaimseks juhiks on Frank — hullumeelsetest ideedest tulvil mees, kes kannab hiiglaslikku papjeemašeest pead, mida ta ei võta ära magama või duši alla minneski. Olles lummatud nii visionäär Frankist kui bändi eksperimentaalsest, sageli seletamatust muusikast, võtab Jon suure riski ning asub nendega üheskoos albumit tegema (ja elama), jättes senise elu selja taha. Kui sellest Briti komöödiast esimest korda kuulsin, tundus mulle maru veider, et just nii maskuliinsete näojoontega näitleja nagu Michael Fassbender on valinud rolli, mis nõuab temalt koomilise välimusega "peakatte" kandmist, kuid üllataval kombel mõjub ta antud filmis sama intensiivselt kui näiteks "12 Years a Slave'is" (mitte, et toda filmi sobiks "Frank'iga" võrrelda).

Pelgalt piltidelt selline mulje ei jää, aga midagi ehmatavat ja justkui ebasiirast on inimese juures, kes keeldub oma nägu näitamast, isegi kui ta käitub familiaarselt ja jätab seeläbi usaldusväärse mulje. Olen lugenud, et nii paljudes tekitavad klounid ebamugavust seepärast, et neile on sõbralik naeratus lihtsalt peale võõbatud ja pole võimalik teada, mis peitub selle all, ja eks Frankiga, kellel miimika täielikult puudub, ole sama lugu. Mida lähedasemaks ta saab filmi vältel Joniga — selle "normaalse" noorukiga, kellega vaataja peaks samastuma — seda vähem ähvardav ta tundub. Me ei saa nimitegelase kohta tükk aega suurt midagi teada, aga mehe spontaanne natuur ning abstraktne mõttemaailm teevad ta pööraselt köitvaks. Ja ehkki Fassbenderi nägu enamik ajast rannapalli suuruse pea all peidus on, kasutab ta impulsiivselt kehakeelt ja oma äratuntavat madalat häält, et Frank oleks karakterina võimalikult isikupärane ja sarmikas, nii et näitleja pole suhtunud rolli kui võimalusse niisama tolatseda. Ühtlasi ei pelga ta laulda.

Franki tegelane põhineb muide kaudselt sellisel kujul nagu Frank Sidebottom

Kui nüüd loo staar korraks kõrvale jätta ja filmist üldisemalt rääkida, siis peab kiitvalt kõnelema stiilipuhtast stsenaariumist, sest ansambli liikmeskonna moodustavate eraklike avangardistide teravad jagelused on ühtaegu jaburad ja nutikad. Siinkohal tuleb öelda, et köitvaim on filmi esimene pool, kus Jon elab Franki ning tema sama imelike kolleegidega ühe katuse all ning neid tasapisi tundma õpib, kuid see-eest tulevad just lõpus esile loo süngemad varjundid, mis viivad arusaamisele, et "Frank" pole vaid komöödia ühe kentsaka bändi ettevõtmistest, vaid ka draama vaimuhaigusest. Film tõstatab antud teema aga hiljavõitu ja pealiskaudselt, nii et kohati mõjub see impulsiivse järelmõttena. Kahju, sest seos hullumeelsuse ja loomingulise geniaalsuse vahel on põnev motiiv. Film loob taotluslikult Frankist ettekujutuse kui lihtsalt ekstsentrilisest, kohati karikatuursest kunstnikust ning hakkab tema olemust sügavamalt avama pisut hilja. Märgiksin veel, et Joni kehastav Domhnall Gleeson, kellel igasugune karisma puudub, on näitlejana mu jaoks endiselt mittemidagiütlev. "Frank" on tervikuna igatahes andekas, täis ootamatusi, teraseid nalju ning tundeküllaseid momente, olgugi et see ei näi täiesti kindel olevat, kas tahab olla jant või draama ning on tulemusena ebaühtlane.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar