Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 20. september 2014

"God Help the Girl" (2014)

Minu jaoks oli käesoleva filmi väljatulek tõeline suursündmus, sest olin seda kannatlikult oodanud viis aastat ning vahepeal isegi lootuse kaotanud, et see kunagi üldse ilmavalgust näeb. 2009 suvel ilmus nimelt üks meeleolukas kontseptalbum nimega God Help the Girl, mis kujutas endast mu toonase lemmikbändi Belle and Sebastiani ninamehe Stuart Murdochi isiklikku kõrvalprojekti. LP salvestamiseks võttis ta appi oma bändi ning palkas nii-öelda otse tänavalt paar kohalikku lauljatari, sest oli laulud kirjutanud teadmisega, et neid peaks esitama tüdrukud.

Juba siis oli Murdochil kindel soov vändata albumi kõrvale ka muusikaline film, kuid tolle tegemist takistas nähtavasti rahapuudus, sest plaanid jäid soiku kuni 2012. aasta alguseni, kui tal õnnestus puuduolev summa kokku koguda tänu Kickstarterile. Seega võib öelda, et kaudselt on minulgi popi ühisrahastusplatvormiga nüüd positiivne kogemus olnud. Irooniline on muidugi tõik, et viie aastaga, mis kulus "God Help the Girl'i" valmimiseks, on mu eelistused omajagu muutunud, mistõttu paljud asjad, mis kord kullana tundusid, ei suuda mind enam elevile ajada. Nimetatud album pakub mulle aga endiselt palju naudingut, kui teist aeg-ajalt kuulama satun, sest mind võluvad nii selle armsalt depressiivseid laule läbiv ekstsentriline huumor, Catherine Iretoni ja teiste magus hääl ning muusika ise, mis on enesestmõistetavalt sarnane Belle and Sebastiani omale (kelle soe, meloodiline stiil on mulle alati meelepärane olnud). Lihtsalt filmi vaadates pani mind muhelema teadmine, et tegemist millegagi, mis mõne aasta eest oleks maru pretsedenditu ja vaimustav tundunud. See ei tähenda, et film külmaks oleks jätnud, sest ainuüksi rohelusest pakatav Glasgow on tegevuspaigana piisavalt tore, rääkimata siis meelitavatest lauludest ning osatäitjatest, kelle seas selline äge tips nagu Emily Browning . Igatahes on antud film värvikam hetkel kinodeski jooksvast "Begin Again'ist", mis samamoodi üheskoos muusika tegemisest, kuid mitte niivõrd omailmeline, südamlik ega lõbus.
Mis puudutab "God Help the Girl'i" olulisimat ehk muusikalist poolt: ootuspäraselt on laulud narratiiviga tähelepanelikult suhestatud. Murdoch kindlasti teadis esialgselt laulusõnugi kirjutades, kuidas neid laule, mis nii temaatika kui tegelaste poolest nagunii tugevalt seotud on, võimalusel filmi sobitada, ja nõnda ei näi ükski mugandus sobimatu. Filmis esineb ootamatul kombel ka üks Todd Solondz'i draama "Storytelling" (mille soundtracki autoriks Belle and Sebastian) jaoks loodud instrumentaalne pala ning ballaad 'Dress Up in You' 2006. aasta plaadilt The Life Pursuit. Filmi süžee pole kompleksne ega õieti originaalnegi; korduvalt juba nähtud lugusid arglikest veidrikest, kes koos bändi teevad, aga kuna vastupidiselt tüüpilistele muusikalidele on tegelased sedapuhku oma laulmisest teadlikud, on niisugune lähenemine turvaline ja mugav. Murdochist oli strateegiline mitte kergema vastupanu teed minna ning lasta osatäitjatel palad isiklikult sisse laulda, sest oleks märgatav, kui filmis kostaks albumil olevad versioonid, ja see mõjuks häirivalt. Tulemusena pole esialgne LP ka mitte käesoleva filmi aastaid eksisteerinud ja seega aegunud soundtrack, vaid pelgalt vundamendiks.
Browning'ile peab küll au andma, sest ma poleks eales uskuda osanud, et neiu suudab laulda sama kaunilt kui Catherine Ireton albumil — film elavneb maagiliselt, kui peategelane Eve 'Come Monday Night'i', 'A Down and Dusky Blonde'i' või mõnd muud pala esitab, tema on selgelt filmi staar. Samas meespeaosatäitja Olly Alexander, kellel pole paraku Browning'iga tõmmetki, jätab soovida nii näitleja kui vokalistina, nii et andekuselt pole näitlejad selgelt võrdsed. Stuart Murdochi stiili ja konkreetsemalt albumit tundes oleksin muidugi oodanud, et film on olemuselt morbiidsem ja traagilisem — probleeme, mis on albumil olulised, käsitleb film kuidagi tõrksalt ja umbmääraselt — kuid vähenõudliku, konservatiivse ja ennekõike lillelise muusikalina, mis loodud tumblrit, kohvikutes munemist, Wes Andersoni filme ja prantsuse luulet jumaldavate hipsterite südameid vallutama, on see tore küll (vähemalt selline on mu subjektiivne arvamus). Viimaste aastate jooksul pole tehtud ühtegi teist filmi, mis oleks hingelt ja stiililt lähedasem Wes Andersoni omadele. Mõistagi on film imitatsioonina kahvatu, kuid ei mõju sellevõrra häirivamalt. Arvata võib, et siin esineb nii palju Andersoni loomingule omaseid elemente, et tekitada filmi suhtes uudishimu kindlas sihtgrupis. Eks ta turustamise huvides tehtud ettenägelik valik ole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar