Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 15. september 2014

"Honeymoon" (2014)

Erinevatel filmifestivalidel üksjagu tähelepanu tõmmanud "Honeymoon", Leigh Janiak'i debüütfilm, on kummastav õuduslugu värskelt abiellu astunud Paul'ist ja Bea'st, kelle mesinädalad idüllilises maakohas muutuvad košmaarseks, kui viimane hakkab pärast üht iseäralikku intsidenti aina ebatavalisemalt käituma, muutudes kalli kaasa suhtes järsku kaugeks ja ning unustades muu hulgas, kuidas köögis kõige lihtsamaid asju teha. Ehkki "Honeymoon" on müstiline ning salalik, ei pea tähelepanelik vaataja kaua nuputama, mis naise haigusliku passiivsuse põhjuseks on, sest film annab seletavaid vihjeid varakult. Lugu ei muutu aga sellevõrra igavamaks, sest see on vähemalt metafooriline ja mitmetasandiline. Pole ju ebatavaline end mõne kalli inimesega jäädavalt sidudes kartma hakata, et ta ei pruugi üldse olla see, kes tundub olevat, ja see ongi filmi teemaks — lihtsalt Janiak kasutab teema käsitlemiseks peeneid ulmelisi elemente. Mis filmi närvesöövaks teeb, on ärevus ja segadus, mida Paul tunneb, kui aru saab, et naisega midagi seletamatut lahti on; sellele lisandub omakorda frustratsioon, mida põhjustab viimase tahtmatus temaga vahekorda astuda ning suutmatus meenutada kõige olulisemaid seiku nende ühisest elust.

"Honeymoon" on teisisõnu intelligentne, omades psühholoogiliselt mitmeid ühiseid jooni Cronenbergi varaste filmidega. Markantne on ka filmi intiimne õhustik, mis tingitud asjaolust, et see on tervenisti üles võetud maalilises perifeerias ja selles astub üles ainult kaks näitlejat, kellel paarikese mängimine muide väga loomulikult õnnestub. Tänuväärne, sest loo seisukohalt on vajalik, et Paul'i ja Bea kui teineteise külge klammerdunud vastabiellunute armastus oleks veenev. Kui ülemäära otsekohene, tarbetult groteskne ja lihtsameelne lõpplahendus välja arvata, on tegemist päris väärtusliku žanrifilmiga. Eriti silmas pidades, et lugu mõtiskleb põhiliselt just — nagu mainitud — püsisuhtesse astumisega kaasnevate hirmude üle. Õigustatult on "Honeymoon'i" kõrvutatud "Under the Skin'iga" (arvustus) ja minu meelest on Leigh Janiak'i (kes loodetavasti teeb sarnaseid filme edaspidigi) oma isegi väljapeetum ja meeleolukam, kuid samas mitte nii eksperimentaalne ega lummuslik. Take your pick!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar