Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 23. september 2014

"I Won't Come Back" (2014)

Kuigi Ilmar Raagi uus draama, valdavalt Venemaal valminud draama "Ma ei tule tagasi", ei ole sedapuhku hinnatud filmitegija kirjutatud, on sellel kõik Raagi töödele tüüpilised omadused: film on lihtne, inimlik ja kõnekas, aga mitte omade puudusteta. "Ma ei tule tagasi" keskmes on korralik tütarlaps nimega Anja, kelle elu pööratakse pea peale, kui tema uksele saabub sõber kaugest minevikust, kes toob ta korterisse uimasteid ning väidab seejärel politseile, kes mehe hetk hiljem tabab, et Anja tegeleb nende müümisega. Peljates valesüüdistusega kaasnevat võimalikku karistust, otsustab Anja põgeneda ning leiab end ühtäkki tänavalt, kus peab kasutama oma nutti, et varjualune leida. Õige pea kohtab ta endast nooremat Kristinat, kel pole ainsatki tõelist lähedast peale Kasahstanis elava vanaema, kelle juurde nad üheskoos suunduda otsustavadki, olgugi et tühjad nii taskud kui kõhud.

Mis Anja minu silmis vastuoluliseks ja tegelasena seega põnevaks teeb, on tema tegeliku ea umbmäärasus — film väldib teadlikult reetmist, mis on tüdruku täpseks vanuseks (kui ma tõesti väga valel hetkel ei pilgutanud) ja meelitab vaatajat selle üle järjepidevalt imestama, sest Anja käitub vaheldumisi nagu täiskasvanu ja laps: ta ei soovi ühineda oma samaealiste korterikaaslastega, kui need peole lantima suunduvad, tegeleb aktiivselt õpetamisega, on iseseisev ja erudeeritud ning suhtes endast oluliselt vanema härraga, kellega unistab muuhulgas pere loomisest. Ometi on Anja teadlik, et tegemist abielumehega ning ta isegi ei hooli salasuhte avalikuks saamise võimalikest tagajärgedest, ja see on üks paljudest kordadest, kui naine käitub hoopis lapsikult või vastutustundetult, nagu ka politsei eest põgenedes või korduvalt abitut tüdrukut hüljata ähvardades (olgugi et emainstinktid keelavad tal seda lõplikult teha). Neiu tähtsustab selgelt, et temast mõeldaks kui täiskasvanud naisterahvast; ehkki tegemist pole temperamentse inimesega, läheb ta kohemaid raevu, kui tal kästakse manitsevalt täiskasvanu kombel käituma hakata, justkui see oleks ülim solvang. Iroonilisel kombel tekib filmis situatsioone, kus ta peab oma nooruslikku välimust ära kasutades esitlema end teismelise tüdrukuna.
Anja lootused, mured ja hirmud joonistuvad selliste olukordade kaudu ilusasti välja; tegemist on selgelt konfliktse inimesega ja seeläbi on tema ohtlik teekond koos väikese Kristinaga näruses perifeerias ka köitev. Minu silmis on "Ma ei tule tagasi" lugu sellest, kuidas Anja õpib vastutama ja saab seeläbi päriselt täiskasvanuks, aga jõuab samas tulemusena ka nii-öelda üsasse tagasi. Ometi jääb kestev mälestus ainult individuaalsetest tundeküllasematest seikadest ja mitte tervest loost, mis kaldub viimasel kolmandikul melodraamasse ja mõjub kohati muinasjutuliselt, olgugi et jätkuvalt realismi soosiv Raag on näinud vaeva, kujutamaks Anjat ja Kristinat ümbritsevat keskkonda ohtlikuna ja võõraid ebausaldusväärsetena — potentsiaalsete vägistajate, inimröövlite ja muu sarnasena. Tegelaste elukäigu seisukohalt dramaatilisimad sündmused toimuvad põhjendamatult. Näiteks Anja elu muutev teekond saab alguse sellest, et kunagine südamesõber Dima teda külastab, aga film ei seleta nende ühise mineviku kohta suurt midagi peale selle, et neile pakkus nalja tõik, et on nimekaimud; Dima pole enamat kui vahend, et luua olukord, kus Anja satub politsei huviorbiiti. Sellest lähtuvalt tekib segadus: mis motiveerib Dimat tegelikult Anjat süüdistama?
Isegi Anja suhe Kristinaga, kes on fundamentaalne komponent Anja arengus inimesena, mõjub olemuselt mõnevõrra pealiskaudse ning vaimuvaesena (eriti kui film jõuab südamlike hetkedeni, kus tüdrukud pühenduvad teineteise salasoovide täitmisele või jutustavad sümboolseid mõistujutte). Aga nad on unistajad ristteel, kes teineteist alatasa provotseerivad ja seeläbi lähedasemaks saavad, ja üldiselt see töötab.

Pakun, et lugu oleks dramaturgiliselt vähem kohmakas, kui käsikirja kallal pusinuks režissöör isiklikult, aga samas häirisid mind "Kertu" ja "Klassi" puhul tegelaste piiratud intellekt ja väljendusvõime (mis vastab muidugi suurepäraselt nende olemusele, sest "Kertus" on teadupärast väikekodanlikud külainimesed ja "Klassis" kohtlased teismelised) ning vähemalt ei vaeva antud filmi selline probleem. "Ma ei tule tagasi" on õnneks piisavalt intiimne ja pädevalt lavastatud, et vaataja saaks saalist lahkuda rahuldatult, kuid arhetüüpide ja justkui poolikute ideede ülekülluse tõttu kaugel suurepärasusest. Kuna olen varastes kahekümnendates, on Raag (Veiko Õunpuu kõrval) jälle esimene Eesti režissöör, kelle kasvamist kunstnikuna olen saanud jälgida nö reaalajas, ja nähes, kuidas mees õpib aegamisi ütlemise kõrvalt ka näitama — näiteks antud filmi alguses esinev kaader Anja toas olevast kaisukarust kõneleb naise varjatud lapsemeelsusest — süveneb mu huvi režissööri iga järgmise filmi vastu.
PS. Käisin filmi vaatamas spetsiaalsel eakatele mõeldud seansil, mis osutus meeldivaks, sest mitte ainult saanud ma Rahva Raamatu sooduskuponge, vaid filmi vaadata ka publikuga, kes ei pidanud vajalikuks kohe minema tormata, kui lõputiitrid ekraanile ilmusid.

2 kommentaari:

  1. Väga kaunilt kirjutatud, sõnastatud ja läbitunnetatud arvustus:) Hea ja huvitav lugemine, mis pakub mõtteainet.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Monsieur Raun, Te ikka oskate filmiblogijat meelitada! :*

      Kustuta