Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 24. september 2014

"Ida" (2013)

Elu jooksul põhiliselt Suurbritannias elanud režissööri Pawel Pawlikowski jaoks on "Ida" kõige isiklikum film ainuüksi sellepärast, et valuliku draama tegevus leiab aset kohas, millest seal sündinud ja üles kasvanud mehel siiani selgelt sügavad mälestused on — Teise maailmasõja järgses Poolas. Ja nagu võikski oodata must-valgelt retrospektiivselt draamalt, mis peab silmas pildikeele olulisust loo jutustamisel ning mõistab õigetel hetkedel tasa olla, on "Ida" rahulik nagu vastsündinu või talvehommik, nähes kõigele lisaks ka välja, nagu film olekski kuuekümnendatel Poolas valminud. Kuigi tegemist on temaatiliselt laiahaardelise kunstifilmiga, ei võta "Ida" ülbet või tähtsat hoiakut ega muutu 82 minuti jooksul kordagi häirivalt edevaks.

Film hoiab tagasihoidlikku joont, kuid isegi oma taotlusliku passiivsuse juures ei jää see oluliste emotsioonide ja seisukohtade vahendamisel hätta. Markantsed on nii Lukasz Zal'i isikupärane operaatoritöö, selgepiiriline ja arusaadav narratiiv ning nimitegelast mängiv Agata Trzebuchowska (kes polnud enne õieti näidelnudki).

Kuna lakooniline Ida räägib enamasti vaid siis, kui temalt midagi päritakse, peavad naise mõtetest-tunnetest kõnelema näoilmed, mistõttu oli Pawlikowskist leidlik valida rolli keegi, kes oleks võimalikult fotogeeniline ja loomuliku välimusega. Ometi peegeldavad kaadrikompositsioonidki Ida siseilma — enamasti ei ole ta kaadri keskel, vaid selle allosas või koguni nurgas, justkui peidus. Sel moel ei tee film ainult vaatajat osavõtlikumaks (meelitades kõige olulisemat pilguga nö taga otsima), vaid rõhutab ka naist ümbritseva keskkonna lagedust. "Ida'le" annab muu hulgas jumet filmimuusika peaaegu täielik puudumine; palad, mida filmis kuulda võib, tulevad kas raadiost või grammofonilt ning süvendavad seeläbi kujutatud ajajärgu ehedust. Film kõneleb täielikult enda eest, mistõttu ei pidanud sedapuhku vajalikuks lähemalt süžeele keskenduda, aga teostuse poolest on see igatahes pea ideaalne — elegantne ja lummuslik väike road movie.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar