Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 11. september 2014

Jack Ketchum - "Off Season"

"Off Season" on õuduskirjanik Jack Ketchumi menukas debüütromaan, mis ilmus esmakordselt 1980. aastal. See on esimene osa nime Dead River kandvas triloogias, kuhu kuuluvad veel "Offspring" ja "The Woman", seejuures viimase põhjal on Lucky McKee teinud Ketchumiga tandemis ka sadistliku, kuid võrdlemisi intelligentse filmi. Mind on häirinud iga Ketchumi teosel põhinev linateos, mida näinud olen, ja ka tema kompromissitut raamatut "The Girl Next Door" ei saanud ma päevadeks peast välja, nii et mul oli põhjust eeldada, et "Off Season" ei saa olema meeldiv lugemine.

Siinkohal tasub märkida, et ehkki raamatu avaldanud Ballantine Books käskis autoril tekstist kõige ebameeldivamad kohad elimineerida, viis loo ekstreemsus vahetult pärast avaldamist sellise skandaalini, et kirjastus loobus raamatu edaspidisest toetamisest ja püüdis selle levikut piiratagi. Alles sajandi lõpus ilmus "Off Season'ist" suure hilinemisega nö lõikamata versioon ehk Unexpurgated Edition, mida lugesin loomulikult ka mina. See sisaldab muuhulgas autori järelsõna, kus on spetsiifiliselt ära toodud, mida Ballantine teda algselt eemaldama sundis. Ehkki "Off Season" kuulub Ketchumi tuntumate romaanide hulka ning autori teoseid aktiivselt ekraniseeritud on, ei eksisteeri sellest tänini filmi, kuid näiteks populaarne teen slasher "Wrong Turn" on romaanist nähtavasti palju inspiratsiooni ammutanud. See-eest "Off Season'i" puhul on Ketchum omakorda lähtunud kaudselt kurikuulsast Sawney Bean'i legendist, samuti on selgelt tunda erinevate 60ndatel ja 70ndatel valminud õudusfilmide mõjusid. Lood ülejäänud maailmast eraldatud metslaste klannidest, kelle jaoks verepilastus ning sellest tulenevad väärarengud on loomulik asi, võivad paista ulmelised, aga juhatan tähelepanu, et alles möödunud aastal Austraaliast üks niisugune perekond avastatigi. Aeg-ajalt tuleb mulle meelde kummastav tõsiasi, et maailmas on paiku, kus ei teata midagi selliste asjade nagu telefon või arvuti olemasolustki, ja kahtlemata ka paiku, kus inimliha peetakse suurepäraseks kehakinnituseks. Alles mõne aja eest lugesin pärast samateemalise filmi "We Are What We Are" vaatamist suurest uudishimust, kuidas see siis õieti mekib — väidetavalt nagu sealiha, kuid mõrkjam.
"Off Season'i" tegevus ei toimu aga mõnes Jumalast hüljatud piirkonnas, kuhu tsiviliseeritud inimene reeglina ei satukski, vaid Maine'i osariigis Dead River'is, kuhu toimetaja Carla läheb eraldatud maamajja rock'n'rolli algusaegadest rääkivale raamatule viimast lihvi andma (võib-olla on asi selles, et ma kipun ebausklik olema, aga paigast nimega Dead River hoiaks ma üldse heaga eemale). Sinna on teel ka naise õde ja sõbrad, kes loodavad maalilises kohas koos hästi aega veeta ja Carlale seltsi pakkuda, kuid noored newyorklased ei tea aimata, et maamaja vahetus läheduses elab koopas loomastunud inimsööjate perekond, kes näevad linnavurlede saabumises ideaalset võimalust jahti pidada ja toiduvarusid täiendada.

Raamatu juures avaldas mulle kohe muljet loo intelligentne struktuur. Ainuüksi avapeatükk annab mõista, milliste metslastega tegemist on — olles ranniku lähedal kätte saanud ja tapnud noore naise, rüüstavad nad viimase autot ning klanni pealik vajab pagasiruumi avamiseks kangi, teadmata, et sama saab palju kergemalt ka võtmetega teha, mis süütelukus ilusti olemas on. Ketchum kirjeldab seejuures meeldejäävalt Atlandi ookeani äärde jääva Dead River'i ümber asuvat ruraalset ala, mis neile agressiivsetele barbaritele koduks on:

On their way back through the woods, they spotted an owl and waited silently while it made its kill, a large bullfrog barely visible to them above the waterline. They watched the owl return to its tree with the frog and begin to tear it apart. Then the boy with the bad skin pelted it with a rock. The rock caught the bird square in the chest and tumbled it into a patch of blackberries. The smaller children cried out in pleasure. But the boy did not bother with its carcass. The thorns were too much trouble. Some animal would come along who would not mind the thorns. At night everything hunted.

Hetkeks, mil Carla jõuab maamajja, kus peab natuke aega üksi olema, on teada, et kui tõeline terror algab, pole peategelastel võimalik metslastega kompromissile jõuda ning kõik peab taanduma ellujäämisele, nagu sarnast situatsiooni kujutavates filmideski (mainitud "Wrong Turn", "Deliverance", "The Hills Have Eyes" jpt). Pingelisuse seisukohalt on leidlik, et Carla sõidab maamajja enne teisi, lootes seal segamatult töötada, sest kui ta on omaette — sageli napis riietuses või täiesti alasti, et ennast pesta või imetleda, midagi kartmata — tundub ta eriliselt haavatav. Kangastus hetkega Jennifer 1978. aasta šokifilmist "I Spit on Your Grave". Samal ajal reisivad New Yorgist Dead River'i suunas tema sõbrad ja mõneks ajaks saab lugeja lõbustada end küsimusega: kas esimene kontakt kannibalidega leiab aset enne või pärast Carla kaaslaste pärale jõudmist? Oht on lähedal, see on selge.

Olen Jack Ketchumi lugude puhul täheldanud, et ta naudib naistegelaste fetišeerimist, asetades nad mõnuga haprasse olukorda, kus neid on kerge rünnata, piinata, vägistada jms. (Tihti latentne) misogüünia on autori loomes tüüpiline motiiv ("The Woman", "The Girl Next Door"), mistõttu polnud raske ennustada, et "Off Season'is" toimub lõpuks ka seksuaalset kuritarvitamist ning privaatsed hetked, kus kaitsetu Carla viibib endamisi, tundes ennast mugavalt ja turvaliselt, on omamoodi sissejuhatus sellele. Üllataval kombel pole aga Carla see, kes niisuguse kohtlemise ohvriks satub. Minus tekitas vahepeal ebamugavust, et Ketchum pöörab aktiivselt tähelepanu sellele, millisel kolmest naistegelasest on kõige täidlasemad rinnad ja ideaalseim figuur, aga ei vaevu ühegi meestegelase välimust ühe lausegagi iseloomustama. Vähemalt näitavad hädas naised vahepeal üles tõelist südikust, aga sedagi juhul, kui läheduses pole mõnd meest, kelle taha hädiselt peitu pugeda.

Kui inimsööjate bande võtab öö hakul sihikule maamaja, kus noored linlased — kolm naist (kellest kaks on õed) ja kolm meest — pahaaimamatult aega veedavad, viib see ägedaloomulise kokkupõrkeni, mida on tõepoolest põnev lugeda; umbes sel hetkel jõuab ka arusaamisele, et romaanil on omad trikid varrukas ja see pole sugugi etteaimatav. Kes mäletab seda haagiselamusse tungimise stseeni "The Hills Have Eyes'ist", siis siin juhtub midagi väga sarnast, ja sarnaselt David'ile "Straw Dogs'is" taipavad hädalised keeta vett (ning õli), et seda sobival hetkel ründajatele strateegiliselt krae vahele visata. Olukorra muudab häirivamaks asjaolu, et kannibalide seas on ka (rasedaid) naisi ja lapsi, kelle eludest loo kangelased sellises kriitilises olukorras põrmugi ei hooli.

"Off Season" võib kirjelduse põhjal muidugi maotu ja labase mulje jätta, kuid tänu Ketchumi enesekindlusest pakatavale otsekohesele stiilile ja süžee osavale ülesehitusele on see palju enamat kui mõni rämpsukas; kui regulaarselt Stephen Kingi lugeda, kelle teosed on reeglina laialivalguvad, kipub unustama, kui mõnus on lugeda õudusromaani, mis on tõepoolest tempokas ja konkreetne. Luiskaksin, kui ütleksin, et raamatus ei ole kandvaks elemendiks räigused, kuid isegi utreeritult verevalamist ja kõikvõimalikke muid sadistlikke toiminguid kirjeldades suudab Ketchum pinget ülal hoida, lubamata lool muutuda ülemäära monotoonseks või ebarealistlikuks. Mina ei tundnud ise kordagi, et autor läheb liiale, sest tegelased muutuvad ühekorraga niivõrd animaalseks, et nende brutaalne käitumine tundub enesestmõistetav. Ketchum näitab andekalt, mis juhtub, kui inimene peab juhinduma instinktist ning tahtest elada, ja kuivõrd habras on inimelu tegelikult. Lõppude lõpuks demonstreerivad "Off Season'it" täitvad jõledused, milline on mehe potents õuduskirjanikuna, ja debüütromaani kohta on see oma dramaatilisuses üllatavalt efektiivne. Romaan kirjeldab nii järeleandmatult üdini bestiaalset käitumist, et see mõjub ürgse ja lausa lummuslikuna. Ketchum on Clive Barkeri kõrval teine kirjanik, kelle loomingut Stephen King üksjagu propageerinud on ja seda igati õigustatult. Goodreads'is panin hindeks 4/5 ehk väga hea ning loeksin meeleldi ka ülejäänud jagusid Dead River'i triloogias.
Dallas Mayr aka Jack Ketchum

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar