Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 23. september 2014

Jack Ketchum - "Offspring"

"Offspring" on järg õuduskirjanik Jack Ketchumi skandaalsele debüütromaanile "Off Season", mida alles hiljuti retsenseerisin. Kuna tolle lõpplahendus on otsekohene ega jäta midagi lahtiseks, uurisin järele, mis ajendas kirjanikku sellele kümme aastat hiljem järge kirjutama. Tema põhjendus on tegelikult ratsionaalne: "First of all, on all my subsequent books, it says ‘author of Off Season’ and that book had been out of print for years. I wanted to get Off Season back in print. This was my best seller and I’m actually pretty well known for it. I got a contract with Berkley and I had an idea for a sequel. What made it different is that it would be more character-driven than the first one was and I can write about these people that I actually know." [allikas]

Mulle meeldis "Off Season'i" puhul, et kuigi esimene pool raamatust on pühendatud tegelaste tutvustamisele, nende omavaheliste suhete ja isiklike motiivide selgitamisele, suudab Ketchum samaaegselt luua pahaendelise ohutunde, viidates juba avapeatükis, et vahetus läheduses varitseb kollektiiv arutuid metslasi, kes igal hetkel rünnata võivad... kuni see lõpuks välkkiirelt juhtubki. "Offspring" on analoogilise ülesehitusega: kõigepealt ei sünni pikalt midagi õudset ning just siis, kui tunned tähelepanu kaduma hakkavat, muutub lugu ühekorraga plahvatuslikuks ja košmaarseks. Hetkest, mil Dead Riveri linnakest ümbritsevast põlisloodusest pärit loomalikud kannibalid, eesotsas "Off Season'iski" olnud The Woman, tungivad järsku majja, kus elab noor naine oma lapsega, on raamatut raske käest panna. Esimese jao sündmustega tuttav inimene peab selle suhtes muidugi silma kinni pigistama, et "Offspring'is" uus inimsööjate klann siginenud on, sest "Off Season'i" lõpust lähtudes on see ebatõenäoline (et mitte öelda võimatu). Ketchumist võis olla laisk kujutada "Offspring'is" jälle sissetungi majja, ent kummaski romaanis jõuab pinge just siis haripunkti; kirjanikuna on ta omamoodi sarnane kannibalidele, kellest kirjutab, oodates soodsaimat hetke ohvri — antud juhul lugeja — ründamiseks ning tehes seda siis nii armutult kui võimalik.

Järjes vaatleb Ketchum lähemalt kannibalide elukorraldust, andes igaühele neist kindla hüüdnime (Eartheater, Rabbit jne), mis annab neile individuaalsust ja on seega tervitatav, kuid samas tundsin puudust sellest, kui umbmääraseks jäävad nad "Off Season'is", kus autor iseloomustab neid pealiskaudselt: "pikk mees", "rase naine" jne. Peategelaste seltskond on "Offspring'is" oodatust mitmekesisem ja nad on oluliselt rikkama sisemaailmaga kui üheülbalised linnavurled, kes esimeses jaos elu eest võitlema peavad. Protagonistide seas on sedapuhku üks südametunnistuseta psühh, mis temaatika seisukohalt asjakohane on, sest Ketchum püüab nende Dead River'i romaanidega justkui näidata, et inimene ei pea olema looduses üles kasvanud metslane, et looma kombel käituda. Niisamuti on loos oma roll beebil, kellele Ketchum leiab asjalikku rakendust raamatu lõpuosas. Kui õudusfilmi või -romaani kallal töötav inimene tahab tõsta pinget, pole selleks mugavamat vahendit kui üks abitu väikelaps, sest ta suhtleb minimaalselt ja on olematu mõttemaailmaga, aga ometi hoolib iga inimene automaatselt sellise karakteri saatusest (sama kehtib kaitsetute koduloomade puhul).
Kaader romaanil põhinevast b-filmist "Offspring"
Nii stiili kui ülesehituse poolest on romaan eelkäijale ühesõnaga sarnane; selles esinevad kõik elemendid, mis "Off Season'i" köitvaks teevad. Mis puutub räigustesse, siis selle koha pealt on "Offspring" veidi tagasihoidlikum; vahest pelgas autor, et kirjastus kukub reglementeerima ning sunnib teda jälle tekstis spetsiifilisi muudatusi tegema, et see poleks avaldamiseks liiga ekstreemne (mis on muidugi totaalselt subjektiivne, aga tihtilugu on mainest hooliv kirjastus see, kelle sõna maksab). Või vahest leidis ta tagantjärele hoopis, et ületas "Off Season'is", millega püüdis räigemate 70ndate õudusfilmide otsekohesust kirjandusse tuua, hea maitse piire. Ärge saage valesti aru, juba täiesti "Offspring'i" alguses on lauseid nagu "Her arms were drying in the sink", nii et see pole teos, mida suikuvale lapsele ette lugeda sobib, aga päris nii halastamatuks romaan ei lähe kui "Off Season", püüdes sageli olla pigem psühholoogiline — seekord domineerivad külm närv ja loogika, mitte animaalsed instinktid.

"Offspring'i" faabula on samas laialivalguvam ja muutub tihtilugu segaseks, milles süüdi märgatavalt kohmakas lauseehitus. Taas häiris mind pidev naistegelaste kehaosadele viitamine, mis enamasti põhjendamatu ja kuidagi nilbe (mehed niisugust tähelepanu ei saa) — seninähtu põhjal julgen oletada, et sõna breast esineb korduvalt igas Ketchumi romaanis. Loos on, muide, vahepeal tunda 80ndate Zeitgeisti, sest põgusalt mainitakse nüüdseks unustatud nähtusi nagu Nintendo ja floppy. Ausalt öeldes kohati häiribki, et raamat nii aja hammasrataste vahele on jäänud. Ketchum, kes antud teemadel nagunii selgelt asjatundja pole, pidanuks taipama neid vältida. Tehnoloogia on meest raamatu kirjutamise käigus selgelt vaimustanud, sest vahepeal otsib ta võimalusi arvutitele jms vihjamiseks, isegi kui see pole üldiselt sobilik. Vaatamata äratoodud puudujääkidele on "Offspring" kaasakiskuv ja ootuspäraselt brutaalne lugu, mis ei mõju "Off Season'i" odava koopiana.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar